Korraldati näitusi, kus jagati juhtnööre ja õpetusi põllu ja karja pidamisest. 1871-Aleksandtri kooli peakomitee, millest pidi saama eesti keelne kõrgkool. Kõik 3 suurt meest olid seotud 1872-Eesti kirjameeste selts-Eesti kooli raamatuid andis välja-Jakob Hurt 1878-Ilmus "Sakala" Jakobsoni poolt 1884-pühitseti sisse sini-must-valge lipp Otepääl 1888-Hakati koguma rahvaluuletusi-Jakob Hurt 6. Jannsen-Pooldas eestlastele hariduse andmist. Talupoegade jõukust samuti. Karskusliikumisega seotud ning pooldas koostööd baltisakslastega Hurt-rõhutas luteri usu tähtsust,haridust, karskust. Sisendas ütlust:"Arvult väiksed, vaimult suured". Ei pooldanud ei saksidega ega venkudega koostööd. Jakobson-propageeris joomist, astus kirku vastu, abi lootis saada ta tsaarilt, toetas jõukamaid talupoegi. 7.Algas 1870 lõpus 80 alguse. 1)80. keskel hakkas rahvusliku liikumise allakäik. Juhtidel olid arvamustes lahkhelid
(Kalling, ,,Karskustöö...") Kuidas karskus ja eugeenika ehk rassipuhtus seotud on? Toona arvati, et alkoholism on pärilik ning alkohoolik ei anna oma järglastele edasi häid ja terveid geene. Näiteks ajaloolase ja poliitiku ning raamatu ,,Jaan Tõnisson töös ja võitluses" kirjutanud prof Hans Kruusi (1891- 1976) hinnangul oli Tõnissoni aktiivsus karskusliikumises tingitud ainult huvist eestlaste "tõutervishoiu" vastu. (Wikipedia) Seost karskusliikumisega kinnitab ka asjaolu, et 1925. a muutus Eesti Karskusliidu ajakiri ,,Tulev Eesti" (vastutav toimetaja V. Ernits, tegevtoimetaja J. Vilms) ka Eesti Eugeenika Seltsi ,,Tõutervis" häälekandjaks. Toimetuse kommentaaris ühinemisele öeldakse, et see on loomulik, kuna karskusliikumine on osa tõutervishoiust. Ka töömeetodid kasvatustöö on samad. Seega on palju ühist põhjustes, sihtides ning abinõudes. (Kalling, ,,Karskustöö...") Pärast ajakirja ,,Tulev Eesti" sulgemist 1926
Koolmeistrina andis Jung välja ka mitmeid õpikuid. Martin Lipp - Nõo kirikuõpetaja - uuris kirikulugu ja koostas genealoogiaid ning kutsus teisi üles seda tegema. Henrik Prants uuris soome sugurahvaid, lõpuks kirjutas "Eesti rahva ajaloo" (kusagil 20. saj alguses). Eesti ajal andis veel välja oma memuaarid. Villem Reiman lõpetas TÜ, tundis huvi kultuuriloo vastu - alustas selle uurimisega juba varakult. Tegeles kaasaja karskusliikumisega - teda võib selle juhiks pidada. Tegegutses ka kirjanduskriitikuna. Ajaloo uurimises valdas allikakriitilist meetodi, veetis palju aega arhiivides ja leidis olulisi kultuuriloolisi allikaid. Uuris ärkamisaegseid tegelasi ja tegevust. Lõpuks kirjutas samuti Eesti ajaloo, mis eraldi raamatuna avaldati 1920. Silmapaistvaim eesti ajaloouurija ja -kirjutaja 20. sajandi alul, sest et ta oli allikakriitiline ja väärtustas üle kõige tõde!
Katolikus piirkonnas väga kõrge näitaja. Usuline kuuluvus määras suuresti lugemisoskuse. Luteri kirik tähtsustas pühakirja lugemist inimese enda poolt. 1897 a rahvaloendus Eestis ja Lätis 80% oskas lugeda (10a ja vanemad) pealinnades Moskva ja Peterburg 60%, Leedus üle 50%, mujal katolikus piirkonnas u 50%, juutidel alla 50%, õigeusklikes piirkondades 20% (peamiselt mehed) kõige madalam lugemisoskus muhameedlikes piirkondades. Motejus teges ka aktiivselt karskusliikumisega, mis muutus tolle aja suurimaks rahvaliikumiseks. Mis muutis talurahva, aadli ja riigi vahelisi suhteid. Kasvas katoliku kiriku mõju rahvale. Talupojad muutusid tänu liikumises kaasalöömisele aktiivse tegevuse poliitikas. Karskusliikumine tõi suurt kahju riigikassale ja keelati 1864. Mässu ajal pidi Valancius elama üle raske olukorra, kuna vaimulikuna pidi panema mässajad kirikuvande alla, kuid elas ise neile kaasa
annaabi.ee 
