kes 1920. aastail oli Venemaal silma paistnud sealse avangardi ühe lämmatajana. Kunstnikud, kes "puhastuse" üle elasid, pidid oma isikupära maha suruma ja hakkama püüdlikult jäljendama realismi nõukogulikku varianti. Järjekindla sotsrealismi esikteoseks võib pidada Oskar Raunami maali "Eesti punakaartlased Rakvere lähistel 1918. aastal" (1948). Õõnsalt lavastuslikud propagandaskeemid ja igava naturalistliku teostusea on Roman Treumanni ja Viktor Karruse "Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks" !1951), Karruse "Vilja riigile" (1953), Richard Sagritsa ja Leppo Mikko "Esimene vagu kolhoosipõllul" (1951). Kindlama käega maalis sotsrealistlikke pilte Leningradi Kunstide Akadeemia haridusega Ilmar Kimm. Joonis ..... R. Treumanni ja V. Karruse "Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks" 1951 ja V. Karruse "Vilja riigile" 1951 Suur tagasilöök tabas ka graafikakunsti
3 1) Stalini isiku kultus 13 2) Propagandapilt: Lihula valla Säde kolhoosi punavoor teraviljasaagi viimine riigi lattu. Sama aasta märtsis oli üle 20 000 inimese Siberisse viidud, mis andis hoogu kolhooside moodustamisele. August 1949 3) Põrandaalune kunst: Olga Terri maal "Hirm I" (1948) väljendab ajastule omast õudust. 4) Stalinistlik nõukogude kunst sotsialistliku realismi äärmus. Roman Treumani ja Viktor Karruse tööd "Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks" (1951) on peetud stalinliku sotsialistliku realismi tippteoseks Eestis. Teos pärineb Eesti põllumajanduse katastroofilise languse ajajärgust, mis oli tingitud kollektiviseerimisest. Sotsialistliku realismi põhimõtteks ei olnud elu tõetruu kujutamine, vaid illusoorse tegelikkusse, kommunistliku utoopia kujutamine. 14
iseseisvusaegsed lasteraamatud mida tõepoolest tehtigi. Imperialismi sepitsusi või avastada täiesti ootamatutest kohtadest, mis külvas loovharitlastesse esialgu halvavat hirmu iaal ei võnud teada, milline su seisukoht või teos osutub. Kui ´´vaenulikuks´´ võis arvestada Siberi ja vangilaagriga. Kõigi asjaolude koosmõjul ei saagi Stalini-aegses Eestis mingist tõelisest, s.t. normaalsest kultuurielust rääkida. Loodi võimsaidmaale (nt. Treumani-Karruse ,,Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks", 1952), lennukat luulet (nt. Juhan Smuuli ,,Poeem Stalinile", 1949) ja propagandast nõretavaid filme (nt. Herbert Rappopordi ,,Elu tsitadekkus", valminud ,,Lenfilmis" 1947).Tervikuna on neid raske pidada kunstiteosteks, pigem kurioosumiteks. Kui 1950ndate keskpaigas jäik stalinism läbi sai, siis kultuurielus see kohe ei avaldunud. Kunstnikud ja kirjanikud olid ettevaatlikuks tehtud ning keegi ei saanud kindel
Eesti kujutaval kunstil tuli teha läbi kirjandusega lavastatud kompositsiooniga temaatiline maal põhijoontes analoogiline vaevatee. Kunst nagu mõneks ajaks peaaegu ainuvalitsevaks. kirjanduski oli kõrgemalt poolt kuulutatud Totaalselt programmilise kunsti näidisena võib ideoloogilise võitluse eesliiniks, ja mistahes taies esile tõsta Roman Treumanni Viktor Karruse ei saanud olla “lihtsalt” kunst, vaid vastavalt maali “Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks parteilisuse printsiibile pidi olema kas võistluseks” (1951), mille juures väärib ajastu proletaarne või kodanlik, kusjuures kodanliku märgina märkimist kahe autori olemasolu. kunsti viljelemine võrdunuks kuriteoga
annaabi.ee 
