jalutama, jõudmata midagi vaadatagi. Kõige paremini on meeles tuba, kus filmimine ning pildistamine oli keelatud, kuigi mulle tundub, et kõik seal salaja kõige rohkem pilte klõpsisidki. Minu mäletamist mööda oli see nn Merevaigutuba ja suurem osa selle interjöörist oligi merevaigust tehtud või sellega kaunistatud. Samuti meenub kohe veel suurte sammastega ruum, mis tuletas meelde Egiptust ja muud sellega seonduvat. Ülejäänud ruumid olid põhimõttelt sarnased- kulla ja karraga kaunistatud, täis erinevaid kunstiteoseid, kuid samas ikkagi nii erinevad. Üldiselt oli see suurepärane kultuurielamus ning ma soovitan kindlasti kõigil Ermitaazi külastada. Samas tuleb selleks kindlasti rohkem aega varuda, sest meil oma kahe ja poole tunniga jäi ikkagi väga palju nägemata. Kui tekiks võimalus, läheksin isegi veelkord Ermitaazi. Saal, mis viis mõtted Egiptusele. Suured kullatud saalid, justkui muinasjuturaamatust.
See meeldis Popile, sest see meenutas talle tema vana Isandat. Nüüd ei kartnud Popi enam Huhuud. Nad magasid üheskoos ja soojendasid teineteist. Nad joobusid mõlemad, Huhuu joomisest ja Popi peamiselt viina lõhnast. Ühel päeval ei leidnud Huhuu enam uut pudelit ja keeras terve maja segamini seda otsides. Lõpuks leidis ta neljanurkse karrast kasti. Huhuu arvates oli selles viin ja läks selle karraga tuppa. Huhuu püüdis kasti avada, ta urgitses küüntega ja katsus hambaga. Siis tõstis ta kasti üles ja viskas selle vastu põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina. Ning maja vajus mürinal pooleks.
Kõigepealt kuulis kaarnat ta kuuseladvast, et helistagu Kalev oma kellukest ja siis kadusid suitsupilved ära. Kalevipoeg läks edasi. Veidi aega oli valge, jälle kottpimedus. Nüüd tuli talle vastu hiir, kes ütles pimedusest talle vastu, et helista kellukest. Kalevipoeg mõistis hiire käsku ja helistas kellukest, pimedus kadus jälle ära. Kalevipoeg astus edasi ja kaugelt paistis võõras valgus, mis polnud päeva valgus, vaid olid tihedad ämblikuvõrgud, mis hõbeda karraga kiirgasid valgust. Kalevipoeg ei saanud neid käsitsi katki, ta hakkas väsima. Ta ise arvas samal ajal,et ta on murdnud seinu,kangutanud seinu, lõhkunud raudahelaid ja nüüd ei jäksanud ämblikuvõrke katki teha, et endale teed läbi murda neist. Kärnkonn krooksus,et helistagu ta kellakest. Kalevipoeg ei suutnud imestada,et kellahelina peale võrgud kadusid. Suur mees sammus edasi ning jõudis kitsa jõe kaldale. Tahtis sealt üle astuda,aga samm ei ulatunud üle jõe
Sekka on raamatus ka isiklikumat, endast ja isast ja luuletajate ("Nende varjud valvasid meeleheitele aetute und") elust. Päris palju on mälestuslikkugi. Ega need tekstid just helged pole, pigem painavad, võitlus vaheldub resignatsiooniga. Elu on "vastupidavuse pidevus": "Maa peal peab sadama lund su isa ja ema peale, / su õdede su vendade peale, / su kodu su keha peale, su verejälgede peale, sinu hingearmidele, / ja ise pead tulema koju kulla ja karraga kaetud, / laetud lahtise käega." Aja külge aheldatud elu on ränk, sellele ei tohi oma inimlikku nõrkust näidata: "Tean, kui olen hooletu, inimeselik, iga ilm / võib võtta mu nägemise." "On sõnatus kasvama läinud ja sõnad on leppinud," hüüavad raamatu viimsed read resignatsiooni. Suur väike ja väike suur kavakindel eepos, milles tänaste illusioonide paljastamine, internetimängud ja marketite unistused integreeritud inimese igavikule allajäämise lukku.
annaabi.ee 
