talutiikides, majanduslikult tasuva suuremastaabilise intensiivkasvatuse jaoks on Eesti kliimas kasvuperiood soojalembese karpkala jaoks liiga lühike ja käive liiga pikk. Eestisse toodi karpkala esmakordselt 1893. aastal tänapäeva Lätist. Kasvatamise eesmärk. Karpkala kasvatatakse peamiselt tema maitsva liha pärast ja harrastuspüügi tõttu. Karpkala kasvatataks peamiselt tehis tiikides ja basseinides. Võrreldes teiste karpkalalastega teevad karpkala Eesti tiikides sobivaks kasvatus objektiks suur kasvukiirus, kohanemisvõime 4 veetemperatuuri, hapniku- ja teiste keskkonnatingimustega, eriti vähenõudlikus vee koostise ja kvaliteedi suhtes. Kus kasvatatakse maailmas ja Eestis. Karpkala kasvatus Eestis tuleb tunnistada, et seda ei harrastata eriti, põhjuse üle, miks see nii on, pole vaja pikalt arutleda - karbi levikut ja juurdekasvu piiravad kliimavöötmest tingitud lühike suvi ning jahedavõitu veed
Karpkala kasvatatakse tema maitsva liha tõttu, levinud on ka karpkala kasvatamine harrastuspüügi eesmärgil, ning karpkala püügivahendid, mis on väga spetsiifilised, on muutunud väga suureks eraldiseisvaks haruks kalastusvahendite tootmises ja kalamajanduses. Eestis on karpkala kasvatamine raskendatud lühikese suve tõttu, kuid karpkala on hästikohanev veetemperatuuri, hapnikusisalduse ning vee kvaliteedi ja koostise suhtes. Lisaks kasvab karpkala väga kiiresti võrreldes teiste karpkalalastega. 2.2 Kasvatamine maailmas ja eestis Eestis on karpkala kasvatus raskendatud, meie jaheda kliima tõttu. Siiski on Eestis 5 suuremat karpkalakasvatust: Ilmatsalu, Haaslava, Härjanurme, Vagula ja Kuldre, ning on ka palju hobikasvatajaid, kes kasvatavad omalõbuks. Toidukalana kasvatatakse teda enamikus Ida- Aasia ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Suurbritannias kasvatatakse teda eelkõige kuna ta on atraktiivne harrastuspüügi objekt. Tema püügile kulutavad kalastajad suuri summasid, kuna
ja vee-elustiku kaitse huvides määratud keskkonnanäitajatega, mis on täpsemad kui õigusaktidega määratud keskkonnanormid. Vee hea keemilise seisundi säilitamine mingis piirkonnas tähendab reostuskoormuse hoidmist sellistes piirides, et pinna- ja põhjavette jõudev reostuskoormus ei läheneks reostust põhjustavale tasemele. Pinnavee puhul on ohu signaaliks kalastiku negatiivsed muutused: lõheliste asendumine karpkalalastega või kalade arvukuse järsk langus, samuti supluskohtade seisundi halvenemine. Põhja- ja pinnavee hea seisund on ohus eelkõige piirkondades, kus jätkub või on taastumas intensiivne põllumajandustootmine. Väetiste kasutuse suurenedes on vältimatu taimetoitainete sisalduse suurenemine vees. Viimaste aastate trendiks on pestitsiidide kasutamise tõus, mille üheks põhjustajaks on osaliselt minimeeritud mullaharimise propageerimine. Põllumajandusreostuse mõju leevendamise võimalused
annaabi.ee 
