O kavatseb tolle tabada ja laseb oraakli enda juurde tuua oraakel ei taha tapja nime öelda, kuid lõpuks vastab. Algul peab O seda Kreoni vandenõuks. Jokaste rahustab teda öeldes, et neil oli ka needus... aga see ei läinud täide ning ütleb, et laiose tapjaid oli ka mitu. Ole meenub see seik. Saabub saadik Korintosest, kes teatab, et Korintose kunn on surnud. O on rõõmus, et ennustused ei täitunud. Saadik aga räägib, et tema ise viis karjuselt saadud imiku kuningakotta (kel olid jalad puruks) ja et O polnud nende laps. Jokaste taipab tõde ja poob end üles. Selgub, et ainuke pääsenud oli toosama karjane. O saab teada tõe. Leiab, et tal pole õigust maailma näha ning torkab enda silmad pimedaks. Neab oma saatust ja lahkub linnast. Nääidend lähtub üxikute isikute otsustest (õnn on muutlik, kui see üldse existeerib). Olgugi, et inimene on tark ja mõistusega ei suuda ta saatuse vastu olla
oraakli enda juurde tuua oraakel ei taha tapja nime öelda, kuid lõpuks vastab. Algul peab O seda Kreoni vandenõuks. Jokaste rahustab teda öeldes, et neil oli ka needus... aga see ei läinud täide ning ütleb, et laiose tapjaid oli ka mitu. Ole meenub see seik. Saabub saadik Korintosest, kes teatab, et Korintose kunn on surnud. O on rõõmus, et ennustused ei täitunud. Saadik aga räägib, et tema ise viis karjuselt saadud imiku kuningakotta (kel olid jalad puruks) ja et O polnud nende laps. Jokaste taipab tõde ja poob end üles. Selgub, et ainuke pääsenud oli toosama karjane. O saab teada tõe. Leiab, et tal pole õigust maailma näha ning torkab enda silmad pimedaks. Neab oma saatust ja lahkub linnast. Nääidend lähtub üxikute isikute otsustest (õnn on muutlik, kui see üldse existeerib). Olgugi, et inimene on tark ja mõistusega ei suuda ta saatuse vastu olla
O kavatseb tolle tabada ja laseb oraakli enda juurde tuua oraakel ei taha tapja nime öelda, kuid lõpuks vastab. Algul peab O seda Kreoni vandenõuks. Jokaste rahustab teda öeldes, et neil oli ka needus... aga see ei läinud täide ning ütleb, et laiose tapjaid oli ka mitu. O-le meenub see seik. Saabub saadik Korintosest, kes teatab, et Korintose kunn on surnud. O on rõõmus, et ennustused ei täitunud. Saadik aga räägib, et tema ise viis karjuselt saadud imiku kuningakotta (kel olid jalad puruks) ja et O polnud nende laps. Jokaste taipab tõde ja poob end üles. Selgub, et ainuke pääsenud oli toosama karjane. O saab teada tõe. Leiab, et tal pole õigust maailma näha ning torkab enda silmad pimedaks. Neab oma saatust ja lahkub linnast. Nääidend lähtub üksikute isikute otsustest (õnn on muutlik, kui see üldse eksisteerib). Olgugi, et inimene on tark ja mõistusega ei suuda ta saatuse vastu olla
annaabi.ee 
