võsaliigid. Kitsed ja lambad aga söövad hea meelega puude ja põõsaste lehti, mis võsa tagasi tõrjub (Jürgens ja Sammul 2004). Väga karedaid taimeliike kariloomad ei armasta, seetõttu süüakse neid peamiselt vaid noorelt (karjamaadel võib seetõttu hakata vohama näiteks luht-kastevars). Taimeliigid on pidevale karjatamisele siiski küllalt vastupidavad. Näiteks orhideede puhul on täheldatud, et ehkki karjatataval alal tundub neid olevat vähe või on nad täielikult ära söödud ja n.-ö. alla surutud, on populatsioonid vahetult pärast karjatamise lakkamist üllatavalt elujõulised (ilmselt edukalt toimiva seemnepanga tõttu), seda muidugi vaid mõnel aastal, kuni kulukiht võimsust võtab. Kahtlemata pole enamuse liikide puhul karjatamise aja ja koormuse täpset mõju uuritud. Seetõttu võib ka osutuda, et mõne I kaitsekategooriaga liigi puhul karjatamist igaks
karjatamisel väetab loomasõnnik mulda olenevalt karjatamiskoormusest - muld lämmastikurikkam võrreldes niidetavate aladega - tekib uusi elupaiku mitmesugustele organismidele (nt. seened, samblad, putukad niitmine vs karjatamine (jätk) järeldused: 1) niitmisel ja karjatamisel kujunevad erinevad maastikud ja elupaigad 2) niidetavatel ja karjatatavatel aladel kujuneb erinev taimestik ja loomastik 3) mõnikord on karjatataval niidul liigirikkus isegi suurem, kuid sageli tõstavad liigirikkust umbrohud ja prahitaimed vähem levinud ja haruldased liigid säilivad reeglina niidetavatel aladel (Soomaa luhtade näide) üldise elurikkuse säilimiseks on vajalikud nii niidetud kui karjatatud alad, kuid nende vahekord peab olema tasakaalus (suurim probleem: puisniidud muutuvad puiskarjamaadeks) 4) palurohumaade tüübirühm tekkinud palumetsadest - sekundaarsed
Seega on regulaarselt muutlike tingimustega kooslused sageli liigirikkamad. Elupaiga häiritus Tugeva häirimise korral (näiteks ülekarjatatav karjamaa) ei suuda paljud liigid elupaigas vastu pidada ja mitmekesisus on madal. Norga häirimise korral (jäätmaad, roostikud) kujuneb sageli üks või mõned dominantsed liigid, kelle kõrval teised liigid ei suuda kasvada ja mitmekesisus on madal. Mitmekesisteks kujunevad sageli kooslused, kus häirimine on keskmine. Näiteks niidetaval või karjatataval rohumaal hoiavad inimene või kariloomad taimede omavahelise konkurentsi madala. Need kooslused on seetõttu liigirikkad, sageli liigirikkamad kui sama piirkonna looduslikud kooslused (vähemalt taimestiku poolest). 93. Häiritus kui mitmekesisust mõjutav tegur? Elupaiga häiritus Tugeva häirimise korral (näiteks ülekarjatatav karjamaa) ei suuda paljud liigid elupaigas vastu pidada ja mitmekesisus on madal. Nõrga häirimise korral (jäätmaad, roostikud) kujuneb sageli
annaabi.ee 
