* Üld -ja erinormi vastuolu. - Hilisem norm murrab varasema normi. * Hilisema ja varasema normi vastuolu. - Erinorm murrab üldnormi. * Kõrgema ja madalama normi vastuolu. - Kõrgem norm murrab madalama normi. KAALUTLUS ÕIGUS Kaalutlusõigus ehk diskretsioon on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsuste tegemist või valida erinevate otsustuste vahel (HMS § 4 lg 1). Kaalutlusõigusest saab seega rääkida üksnes menetlus-, sekkumis- ja karistusnormi puhul. Kaalutlusõiguse sisu järgi eristatakse kahte liiki kaalutlusõigust: 1) volitus kaaluda otsustuse tegemist (otsustusdiskretsioon) tähendab seda, et haldusorgan ei ole kohustatud õigusnormiga kindlaksmääratud tagajärge kohaldama, vaid võib seda teha ning 2) volitus valida erinevate otsustuste vahel tähendab seda, et õigusnormiga määratakse kindlaks mitu erinevat õiguslikus mõttes võrdse tähtsusega õiguslikku tagajärge ning haldusorgan on volitatud valima, millist
karistusjärgse kinnipidamise määramist. Harju Maakohus ei määranud selle peale karistusjärgset kinnipidamist, vaid tunnistas asjassepuutuva sätte põhiseadusega vastuolus olevaks. 2. Määratletusnõue PS § 23 lg-s1 PS § 23 lg-st 1 tulenev karistusõiguses kehtiv määratletusnõue (nullum crimen nulla poena sine lege certa), mille kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. 13 HMK, 01.02.2011, 4-1-16-10o Eesti Vabariigi Põhiseadus RT 1992, 26, 349 Karistusseadustik RT I 2001, 61, 364 Üldkogu leiab, et vaatamata nimetusele "mittekaristuslik mõjutusvahend" on
konventsioon, ÜRO kodanike- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ega ka põhiseadus. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on tunnustanud riigi positiivset kriminaliseerimise kohustust ennekõike art-te 2 ja 3 kaitsealas, muudel juhtudel on sobiva õiguskaitsevahendi valik jäänud seadusandjale (vt nt ka EIK 12. novembri 2013. a otsus asjas Söderman vs. Rootsi, p-d 7885). Karistusnormi puudumise põhiseadusvastaseks tunnistamisel tuleb arvestada ka seda, et kedagi ei saa süüdi mõista teo eest, mida ei tunnistanud kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal (PS § 23 lg 1). Euroopa Nõukogu õiguses kohustab EIÕK artikkel 1 konventsiooni osalisi tagama inimõigused igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all. See
annaabi.ee 
