Muusika laseb valla meie tunded ja elamused. See väljendub tantsides. Tantsides tunned kuidas keha vabaneb liigsest koormast, ollakse jälle vabad argipäeva stressist ning tuntakse ennast suurepäraselt. See on kui joovastus, mis kehasse valgub. Kogu keha on energiat täis ning tahtejõud midagi teha on üllatavalt suur. On olemas mitmesuguseid laule ja tantse. Klassikalistest lauludest "hard rock"ini välja . Sama on ka tantsudega. Noored peavad tantsuks diskomuusika saatel kargamist ja poseerimist. Jah, tõesti ka see on tants, kuid hoopis teisest klassist on võistlustantsud. Nende hulka võib lugeda valssi, rumbat, sambat, salsat, mambot jpt. Veel on olemas mitmesugused hip-hop-, kõhu-, rahva- ja seltskonnatansud, samuti ka ballett. Inimesed, kes on need enda jaoks avastanud naudivad seda. Neil on suur kirg seda teha ning enamjaolt on nii, et kui proovida ükskõik mistahes tantsu , on see meeldiv kogemus ning soovitakse seda veel teha.
Kui eelmise filmi puhul otsustas Forman, et peategelane tuleks ära tappa, siis toimub ka selle filmi lõpus ootamatu pööre protagonistiga. Nimelt hoopis üks hipidest satub Vietnami ja Savage jääb maha. Film kajastab hästi generatsioonide vahelisi probleeme, mis olid Vietnami sõja ajal ajastukohased. Sõja vastu oli ju enamasti noorem generatsioon ja Forman kajastab nende ettevõtmisi küll üsna edukalt, sest vanemad inimesed näeksid selles lihtsalt tühja ringi kargamist ja narkootikumide tegemist. Võiks öelda, et tegemist pole siiski päris pilves hipifilmiga ja noorte kõnetused on kohati üsna maitsekad. Kujutan ette, et kaugele minev huumor, mis hõlmab endas ropendamist, rassismi ja groteski võis kriitikutele palju kõneainet pakkuda. Samas peitub selle taga siiski ühiskonnakriitika, mistõttu ei ole tegemist lihtsalt ropendamisega, mis peaks tähelepanu tõmbama. Poolehoid tekib
Popmuusika on võtnud vastu mõjutusi enamikult levimuusika stiilidelt, kuid stiilina seostatakse seda tavaliselt rock'n'roll'i ja sellele järgnenud rokistiilidega. Mõistet "pop" on kasutatud alates 20. sajandi algusest, et viidata populaarsele muusikale üldiselt. Kuid alates 1950ndate aastate keskpaigast hakati seda Suurbritannias kutsuma eraldi žanriks, kus sellega kirjeldati rock'n'roll'i ja sellest mõjutatud uusi noortemuusikastiile. Sõna pop tähendab aga ka ootamatut esile kargamist, uudse esitaja või esituse stiili väljailmumist (twist jt. 1960-ndate alguse tantsustiilid). Briti invasiooni tagajärjel hakati umbkaudu 1967. aastast popmuusikat siiski rokkmuusikale vastandama, pidades seda roki "pehmemaks" alternatiiviks- sest see vorm oli kaubanduslikum, lühem ja kättesaadavam. Tänapäeval süüdistatakse seda tihti kommertsialiseerituses ning selle oluliseks tunnuseks peetakse professionaalset produtseeringut ja pakendit
muusikatükk teeb meele ja südame rõõmsaks. Enamiste ei jää see rõõm aga mitte südamesse varju, vaid näitab ennast kõige esiteks näo peal ja silmades, siis hääles, kõnes ja viimati tegudes. Sagedasti tükib tema, kui muusikatükk õige kerge ja lustiline on, liikmete sisse, kõige enamiste jalgu ja need hakkavad siis muusika takti järel imemoodi ennast liigutama ja veavad inimest ühest toa nurgast teise. Seda jala liigutamist ja kargamist nimetame meie tantsimiseks." Sellele lihtsale küsimusele leiab vastuse ka googeldades. Tants on kunstiliik, milles tundeid, elamusi ja suhtumist väljendatakse liigutuste ja poosidega. See on üks vanimaid kunstiliike, mis kuulus algselt maagiliste kombetalituste juurde. Ka praegu on ju tantsul tihe seos rütmimuusika, laulu ja pantomiimiga. Tantsu taga peitub terve pikk ajalugu. Euroopa varaseim tantsukunst on teada
Makedoonia aristokraatiaga suhelda Aleksander eriti ei armastanud, eelistades sellele võimalikult rohkem sõjameeste hulgas viibida, sest pidid ju viimased aitama tal võitmatu väejuhi kuulsust saavutada. Ka sõjaretkedel kasutas noor kuningas sõdimisest vaba aega kasulikult. Ta harjutas vibulaskmist, mõõgavõitlust ja töötas välja käsitsivõitluse uusi võtteid, treenis vägagi riskantset kiirestiliikuvalt sõjakaarikult mahahüppamist ja uuesti sellele kargamist. Philippos ja Aleksander voidavad kreeklasi Chaironeia lahingus 338 eKr Oma väejuhitalenti ja sõjalist mehisust demonstreeris kuningapoeg juba 338. a. eKr, purustades Chaironeia juures teebalased lahingus, kus Philippos II- l tuli võidelda Kreeka linnriikide liiduväe vastu. Aleksander viis lahingusse Makedoonia kahest tuhandest ratsanikust koosneva ratsaväe (peale selle oli kuningas Philippose käsutuses veel 30 000 hästi välja õpetatud ja distsiplineeritud jalaväelast)
annaabi.ee 
