Sellepeale kohkus Jeannot, sest Roomas elavad vaimulikud kõlvatut ja räpast elu, mida nähes vaevalt Abraham ristiusku pöörduks. Ühe korra proovis veel Jeannot juuti ümber veenda tema kavatsustes Rooma minna, kuid tulutult. Nii läkski Abraham Rooma ning kristlane ei suutnud midagi teha, et teda peatada. Roomas võtsid juudiusulised Abrahami väga hästi vastu, kuigi Abraham ei lausunud sõnakestki oma reisi eesmärgist. Ettevaatlikult hakkas juut jälgima paavsti ja kardinale. Lõpuks jõudis Abraham järeldusele, et vaimulikud elavad Roomas väga patust elu ja ta naasis Pariisi. Niipea kui Jeannot kuulis, et juut oli tagasi jõudnud, läks ta tema juurde ja uuris selle kohta, mida ta Roomas nägi. Abraham rääkis Jeannotile, et ta nägi Roomas kõige õudsemaid asju, mida võiks üks vaimulik teha. Sellest hoolimata otsustas juut usku muuta. Jeannot viis Abrahami Pariisi Jumalaema kirikusse ja lasi ta seal ära ristida.
jooned:*naistesajand* pärast meid tulgu v veeuputus*finantspankrotid LouisXVI (1774- 1792) tegelik võim J.Turgoti käes *maksude tõstmine *teravilja kaubandus lastakse vabaks, see toob kaasa leivapuuduse *absolutismi lõpp kardinal Richelieu- kõrvaldas generaalstaadid, seejärel valitses üksi, andis välja seadusi ning määras makse-alus absolutismile oli loodud. Rajas pr akadeemia kardinal Mazarin- Oli pr esimene minister tema ajal lõpetati 30 a sõda.Kuninga ja kardinale vastase võimu purustaja. J.-B. Colbert- Oli rahandusminister. Tema juhtimisel tõusis pr lühikese ajaga maailma juhtuvaks luksus ja moekaupu tootvaks riigiks. Suurenes kodumaine tarbimine, teedevõrgu areng, kolonisatsioon. Louis XIV- Kujunes välja absoluutne monarhia, vallutas palju riike. Pani paika õukonna etiketi, lasi ehitada Versaille lossi. Kuulsaid naisi prantsuse õukonnas:Pompadour-Oli Louis XV armuke,korraldas
olid tülid kohalike ülikutega ja need võisid ohustada tema julgeolekut. Avignoni loss kuulus paavstidele ja seal oli elu turvalisem. Seal elas järjestikku üheksa paavsti, kes kõik olid päritolult prantslased. Itaallastele paavsti lahkumine ei meeldinud ja nad nimetasid paavsti elamist Avignonis Avignoni vangipõlveks. Üha sagedamini nõuti, et paavst koliks Rooma tagasi. Kuid pärast seda, kui paavst Gregorius XI 1337. aastal Rooma tagasi tuli ja seal suri, valisid osa kardinale paavstiks itaallase, teised aga prantslase. Itaallane jäi valitsema Rooma, prantslane siirdus tagasi Avignoni. Kiriku eesotsas oli korraga kaks paavsti ja nad nimetasid teineteist antikristuseks ja panid oma vastase kirikuvande alla. Olukord suudeti lõpetada kõigi tähtsamate vaimulike koosolekul Konstanzi kirikukogul 1414-1417. Senised paavstid tagandati ja uue paavsti asupaigaks sai taas Rooma. Nüüd oli kiriku ühtsus taastatud,
härra Bourboni kardinal.» See ei tähendanud, nagu oleks Pierre Gringoire härra kardinali kartnud või põlanud. Tal polnud selleks nõrkust ega upsakust. Ta oli ehtne eklektik, nagu nüüd öeldakse, kuuludes nende kõrgete, tugevate, mõõdukate ja rahulike vaimude hulka, kes oskavad alati keskteed käia, stare in dimidio rerum, kes on arukad ja pooldavad liberaalset filosoofiat ning kes seejuures arvestavad ka kardinale. See on väärt ja surematu tõug filosoofe, kellele tarkus, see uus Ariadne, näib lõngakera * kätte andnud olevat, mille lahtihargneva lõnga järel nad maailma algusest peale liiguvad läbi inimlike nähtuste labürindi. Neid leiab igal ajastul ja alati samasugustena, see on, alati vastavatena oma ajale. Jättes kõrvale meie Pierre Gringoire'i, kes neid võiks väga hästi esindada viieteistkümnendal sajandil, kui meil
annaabi.ee 
