318 meetri kõrgusel Suur Munamägi. Ligikaudseks pindalaks on 2500 ruutkilomeetrit. Leidub palju künkaid ja suuri kupleid. Mägi jätkub Lätis ja Venemaal. Haanjas on palju mägesi, mis on kõrgemad kui 280 meetrit. Keskosas on kõrgeimate küngaste ja suurepindalaliste seljakute ala, mida ümbritseb madalamate küngastike vöönd. Põhja suunas laskuvad sügavad orud - Kütiorg ja Piusa ürgorg. Nende orgude vahel paikneb Hinsa küngastik, mis asub karbonaatkivimitega kaetud aluspõhjakõrgendikul. Otepää kõrgustik asub Võrtsjärvest natukene allpool kagus. Kõrgustikul on palju künkaid ning Pühajärve nõgu jaotab kõrgustiku kaheks. Kõrgeim mägi on Kuutsemägi 217 meetrit. Otepää kõrgustiku pindalaks 1180 ruutkilomeetrit. Mäel on olemas ka vaatetorn ning slaalominõlv. Otepää on tuntud heade suusamägede tõttu. Sakala kõrgustik asub Viljandis. Kõrgustiku kõrgeimaks mäeks on Rutu mägi 146 m, mis on kaetud metsaga
Võru orundi põhjaveerult avaneb kaugvaade Haanja tippudele. Keskosas, kõrgustikule nime andnud Haanja asula ümbruses, on kõrgeimate küngaste ja suurepindalaliste seljakute ala, mida omakorda ümbritseb madalamate küngastike vöönd. Viimast liigestavad kõrgustiku keskosast lähtuvad ja põhja suunas laskuvad sügavad orud -- Kütiorg ja Piusa ürgorg. Nimetatud orgude vahel paikneb geoloogiliselt huvipakkuv Hinsa küngastik,mis asub ülemdevoni karbonaatkivimitega kaetud aluspõhja kõrgendikul. Veestik Haanja on Eesti kõige järvederikkam ala. Neid on siin kokku umbes 175. Enamik väikesi järvenõgusid on tekkinud jääpankade sulamise tagajärjel. Suur osa endistest järvedest on tänaseks kinni kasvanud ning muutunud soodeks. Orujärved on tugevasti liigestatud kaldajoonega, näiteks Kavadi järv Uue Saalusel, seevastu kõrgustiku servadesse lõikunud orgudes on järved piklikud ja sügavad (Rõuge, Kütioru ja Piirioru järved)
Võru orundi põhjaveerult avaneb kaugvaade Haanja tippudele. Keskosas, kõrgustikule nime andnud Haanja asula ümbruses, on kõrgeimate küngaste ja suurepindalaliste seljakute ala, mida omakorda ümbritseb madalamate küngastike vöönd. Viimast liigestavad kõrgustiku keskosast lähtuvad ja põhja suunas laskuvad sügavad orud -- Kütiorg ja Piusa ürgorg. Nimetatud orgude vahel paikneb geoloogiliselt huvipakkuv Hinsa küngastik, mis asub ülem-devoni karbonaatkivimitega kaetud aluspõhjakõrgendikul. 2 Piusa koopad Hinsa küngastikust lõunasse jääb mattunud oru kohale kujunenud VanaSaaluseVastseliina nõgu (oru põhi on kuni 60 m meretasemest madalamal). Nõgu täidavad sandurtasandik ning Piusa jõe keskjooksu org, mistõttu pinnamood on siin üsna rahulik. Nõost lõunas, Vastseliina ja Ruusmäe vahel
Katkestuspinnad kujunevad settimise katkemise ajal ja peegeldavad katkestuse vältel toimunud sündmusi. Kihipinnal saab eraldada veel lainetuse ja tuule tegevusel kujunenud virgmärke ning kuivalõhesid ja organismide elutegevuse jälgi. Karbonaatkivimeis on kihipinna sekundaarsete tekstuuridena levinud ka stüloliitpinnad. (1), (8) 5.5. Settekivimite levik Eestis Peamised settekivimid Eestis on lubjakivid (Pilt 3), liivakivid ja savikivimid. Lubjakivid koos teiste karbonaatkivimitega moodustavad lasundi, mis on kuni 500 m paks. Selle all lamavad liivakivid, aleuroliidid ja savikivimid. Pärnu-Põltsamaa- Mustvee joonest lõuna poole katavad karbonaatkivimeid punased-kollased Devoni liivakivid. Nende põhiliste kivimtüüpide kõrval levivad Eestis ka konglomeraadid, kaustobioliitide hulka kuuluv põlevkivi, evaporiidid (kips), betoniit ja fosforiit. Tuntumatest settekivimitest ei leidu Eestis kivisütt, pruunsütt, kivisoola, kriiti ega boksiiti. (1) 6. Moondekivimid 6.1
Kliima stabiliseerus Siluris, lõunapoolusel sulasid Gondwana mandriliustikud põhjustades olulise meretaseme tõusu. Ekvatoriaalses piirkonnas oli kliima päikseline ja soe, seal moodustusid ulatuslikud rifid (http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/silur.html). Joonis 5. Kesk-silur Eestis avanevad siluri kihid läänesaartel ja mandriala keskosas Haapsalu-Tamsalu-Lohusuu joonest lõunas ning on esindatud mitmesuguste karbonaatkivimitega. Viimased kuhjusid juba ordoviitsiumi ajastul kujunenud Paleobalti mere itta väljasopistuvas lahes, mis maakoore kerkimise tõttu pidevalt vähenes ning ajastu lõpuks hoopis kokku kuivas. Seetõttu siluri noorimad kivimid Eestis puuduvad. Ladestu paksus küünib 438 meetrini, Ohesaares. Paleobalti meri asus sel ajal ekvaatorilähedases piirkonnas ja selles moodustusid soojaveelistes tingimustes korallrifid, mille säilmed biohermide näol ulatuvad Lääne-Eestit
üksikud suuremad kristallid e. porfüroblastid. Tavaliselt on nendeks vilgud, päevakivid, anadalusiit, kordieriit, pürokseenid jn. Madala moondeastme sarvkivides on porfüroblastid sageli suletismineraalide (näit. vilgud, kvarts) rikkad. Sarvkivide detailsem nimetamine toimub sageli enamlevinud vôi porfüroblaste moodustavate mineraalide järgi; näiteks epidoot-, andalusiit-, pürokseensarvkivi jne. Skarnid tekivad magmamasside kontaktil karbonaatkivimitega, mille tulemusena tekivad valdavalt Ca-, Mg- ja Fe-silikaadid. Greisen on kontaktmoonde kivim, mis tekib graniitide metasomatoosil. Purustus e. kataklastilisel metmorfismil nii liistakulised (klivaa'zistunud, kildastunud) kivimid kui ka rohkem vôi vähem kildudest koosnevad tektoonilised hôôrdebret'sad. Äärmuslikul, väga intensiivsel kivimite peeneks jahvatamisel vôivad moodustuda ka enamasti peitkristalsed, paakunud, sageli kihilised kivimpuru massid - müloniidid
annaabi.ee 
