metallorgaanilised ühendid e kriniaarireaktsioon, kriniaarireaktiivi liitumine karbonüülühendile ja ammiini liitumine karbonüülühendile. Karbonüülühend võis olla kas aldehüüd või ketoon. 3. Aldoolreaktsioonid Tähelepanu pöörata karbohappelistele vesinikele, ketoenoolsele tautomeeriale, karbaniooni teke Kõige lihtsamat tüüpi aldoolkondensatsioon kui juba seda teada, siis on väga hea (kus üheltpoolt karbanioon ja teisteltpoolt karbonüülrühma süsinik kui elektrofiil annavad sideme moodustub süsinik süsinik sideme) Tekivad aldoolid (aldehüüdi ja alkoholrühma sisaldavad ühendid) ja võib tekkida ka krotoonne produkt - peame teadma mis see on Ei tule : reaktsioone mis toimuvad alfa vesinike juures või alfa süsinike juures neid alküülimisi ja mida iganes. Ei tule ka kondensatsioone estritega. 4. Karboksüülühendite reaktsioonid teine suurem teema.
II etapp .. - :O : :O : :O : :O : - CH3 C H + :CH2 C H CH3 CH CH2 C H alkoksiidanioon .. - :O : CH2 C H Seejärel atakeerib enolaatanioon kui nukleofiil (karbanioon) teise molekuli atseetaldehüüdi karbonüülrühma süsinikku (eletrofiil), saadakse alkoksiidanioon. III etapp .. - .. O: :O: :O H :O : .. - .. CH3 CH CH2 C H+ H O .
sidemete lõhustamiseks atsetaadi puhul ei tööta. Otstarbekam on kondenseerida atsetaat oksaalatsetaadiga ja viia läbi - lõhustamine TCA ühendab endas sellise lõhustamise ja oksüdeerimise CO2-ks, regenereerib oksaalatsetaadi ja akumuleerib kogu energia NADH ja ATP kujul. Reaktsiooinid. Reaktsioon 1: tsitraadi süntees oksaalatsetaadist ja atsetüül-CoA tsitraadi süntaasiga (atsetüül-CoA karbanioon atakeerib nukleofiilselt oksalaatatsetaadi -keto rühma karbonüülset süsinikku, millele järgneb tioestri hüdrolüüs ja CoA vabanemine). Reaktsioon 2: tsitraadi isomerisatsioon isotsitraadiks akonistaasiga. Reaktsioon 3: esimene oksüdatiivne dekarboksüleerimine isotsitraadi dehüdrogenaasiga. Reaktsioon 4: teistkordne oksüdatiivne dekarboksüleerimine -ketoglutaraadi dehüdrogenaasiga (kompleks koosneb kolmest ensüümist, mis kokku kasutavad viit koensüümi)
FMN jne. Tiamiini pürofosfaat-püruvaadi dekarboksülaas Pärit vitamiinist B1. Vastutab alfa-ketohapete dekarboksüleerimise eest. O OH H O C C C + O C O H3C O Tiamiinist saadakse koensüüm-diamiinpürofosfaat. Aktiivseks kohaks on C, selle CH3 kaudu toimub kovalentse ühendi moodustumine. Tulemuseks on karbanioon (C aatom, mis kannab neg laengut, peab olema stabiliseeritud millegi poolt, antud juhul on N pos laeng). Karbanioon on tugev nukelofiil ja see ründab, tulemuseks on konjugaat, mis võimaldab edasisi reaktsioone nagu dekarboksüleerimine (CO 2 eraldamine). Tsüklis olev N saab käituda elektronide delokaliseerijana (võtab peale ja annab jälle ära vms). See on tavaline ehk mitteoksüdatiivne dekarboksüleerimine (toimub ntx pärmis): CH3-C(=O)-COOHCH3-C(=O)-H + CO2
aatomit on asendatud klooriga (vt. kloori elektrone äratõmbavat -I-efekti skeemil), on ligi- kaudu 30 suurusjärku tugevam hape kui metaan (metaani pKa = 48-60 ja kloroformil ~ 15). Cl - + Cl C H Cl C + H 3 Cl kloroform karbanioon (püsivam kui metüülanioon) C-H hapete happesust mõjustab ka süsinikahela pikkus ja hargnevus. Mida pikem (harg- nenum) on alifaatne ahel, seda nõrgem on orgaanilise ühendi happelisus (alküülgruppide el- ektrone-vabastav +I-efekt destabiliseerib anioone). Järelikult metaan on tugevam hape kui etaan. C-H hapete happesus kasvab ka ühendi küllastamatuse suurenemisega: sp2-(või sp-) hübridiseerunud süsiniku elektronegatiivsus on suurem kui sp3-hübridiseerunud süsinikul.
annaabi.ee 
