Kontserdi klaverile ja orkestrile, mida ta ise nimetas "esteetiliseks kreedoks". Kontsert arendab edasi etüüdides välja töötatud ideid ning kõike seda orkestri kontekstis. Aastal 1992 kirjutas ta Kontserdi viiulile ja orkestrile, mille lõplik versioon kanti ette 1993. Kontserdis võib märgata Ungari rahvameloodiaid, Bulgaaria tantsurütme ja vihjeid keskaja ja renessanssmuusikale, selle viiulipartii ulatub aeglasest tempost ja mahedast toonist tuliste ja nurklike karakteriteni. Ligeti tundis hästi serialismi põhimõtteid, aga ta leidis, et see talle ei sobi. Tema meelest tekkis publiku ja helilooja vahel lõhe ning ta arvas, et kõlalise tulemuse arvelt ei saa struktuuri üle tähtsustada. Erinevalt mitmetest teistest heliloojatest polnud Ligetil kindlat kompositsioonimeetodit, selle asemel oli tal teosest nägemus ja kujutlus. Kölnis elektronmuusikastuudios tehtud eksperimendid (nende hulgas ka kaks teost:Glissandi ja Artikulation) on
ökonoomsus kui võrrelda seda eelnenud "tabamata imega", mis oli väga teksti vohav ja mille mahust "Pisuhänd" moodustab vaid poole. Vaadeldes "pisuhäna" täiuslikust eesti komöödiate tausal, siis tõuseb tugevalt esile intriigi hoogsus ja leidlikus ning süzee. Intriigiks on teoses põimitud kokku kaks pettuslugu(romaani "pisuhänd" avaldamislugu ning krundi ostmis lugu). Pettuse ning selle hindamine ongi suuresti onud siiamaani "pisuhänna" tõlgendamise juurprobleemiks. Jõudes karakteriteni, ilmnevad mõningased probleemid. Kõige vähem probleeme on olnud Mathildega. Ta on esitataud kas pisut labasemalt või pisut peenemalt, pisut pealetükkivamalt või diskreetsemalt, aga loll ja võimukas on ta olnud alati. Sandril on aga natuke rohkem variatsioone. Ühelt poolt on kimbatusest tuhvlialune, aga samas on ta kirjandus konjunktuurlane ning lõpuks on ta raha ahne kadetseja. Näitleja jaoks on mängulised võimalused suuremad ning tõlgenduslikke probleeme pole
ökonoomsus kui võrrelda seda eelnenud "tabamata imega", mis oli väga teksti vohav ja mille mahust "Pisuhänd" moodustab vaid poole. Vaadeldes "pisuhäna" täiuslikust eesti komöödiate tausal, siis tõuseb tugevalt esile intriigi hoogsus ja leidlikus ning süzee. Intriigiks on teoses põimitud kokku kaks pettuslugu(romaani "pisuhänd" avaldamislugu ning krundi ostmis lugu). Pettuse ning selle hindamine ongi suuresti onud siiamaani "pisuhänna" tõlgendamise juurprobleemiks. Jõudes karakteriteni, ilmnevad mõningased probleemid. Kõige vähem probleeme on olnud Mathildega. Ta on esitataud kas pisut labasemalt või pisut peenemalt, pisut pealetükkivamalt või diskreetsemalt, aga loll ja võimukas on ta olnud alati. Sandril on aga natuke rohkem variatsioone. Ühelt poolt on kimbatusest tuhvlialune, aga samas on ta kirjandus konjunktuurlane ning lõpuks on ta raha ahne kadetseja. Näitleja jaoks on mängulised võimalused suuremad ning tõlgenduslikke probleeme pole. Probleemid on alati
annaabi.ee 
