· Tõsiasjad on meid ära põletanud; me oskame vahet teha nagu kaubitsejad ja mõistame paratamatust nagu lihunikud. Me pole enam muretud -- oleme kohutavalt ükskõiksed. · Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju; me näeme sõdureid jooksmas, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor (kapralile vastav auaste mõnes armees) roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab järel oma purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota: me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus oma hammastega kinni oma käsivarre tuiksoont, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub,
Meie kapral Peeter himustas seda preilit omale, aga ei teadnud, kuidas teda kätte saada. Siis ütles teine minule: " Aabram Andrejevits, anna nõu!" Mina hakkasin siis nõu uurima. Lähen siis kord sellele peenikesel preilile vastu ja teretan türgi keeli: "Bonjour ». Ja kui ma oma asja talle ära seletasin ja sagedasti Peeteri nime nimetasin, siis punastas teine ikka vahetevahel , ja viimati oli näha, et tahtis ära Eestimaale tulla. Ma andsin asja kapralile teada ja näe ! kihlused ja pulmad olid pea käes. Vaat nii, Aadu ! Ja Elsa ja sinu vahel tahan ma asjad ka korda ajada, nii et kõik maailma inimesed ütlevad : « Seda on Aabram Andrejevits teinud ! » AADU. Jah, kui sa seda jõuaksid teha, siis ma kuulutaksin ja kiidaksin inimeste ees : « Seda on tõesti Aabram Andrejevits teinud ! » AABRAM : Küll ma toimetan ! Aga Aadu, sa pead kõik minu teha jätma, muidu ei tule sest midagi välja. Kas lubad seda ?
huvitavadesse kaustadesse, andes ülevaate leegionäride karjääridest, tegevusest söjaaegseil keerulistel päevadel ja nende saatusteekonnast. Mehed vahetasid rügemente ja valitsusi isiklike veendumuste või olude sunnil, olid mõistetud surma siin ja amnesteeritud sääl, kuid jäid lõppude-lõpuks ikkagi leegionärideks -- kõik endised patud andestatud. Samalaadne lugu juhtus ka teenistusastmetega. Leegionis öeldi igale allohvitserile või kapralile, et tema pagunid on talle vaid laenatud ja märgid on varrukaile kinnitatud haaknõeltega. Nii võis vanemate meeste toimikuist näha, et nii mõnigi oli olnud juba mitu korda kapral või allohvitser, kuid tihti oma pagunid kaotanud kas siis mõne tembu või lihtsalt suure joomingu pärast. Mulle tuntud eestlastest Leegionis pean mainima üht Järvamaalt pärit sõpra ja lahin- gukaaslast Arnold Tölpi, kes sai surmavalt haavata Cao-Langi piirkonnas ja kadus haavatuna ühte kanalisse
annaabi.ee 
