Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi on Eesti riik ilmalik, riik ja kirik on üksteisest lahutatud. See tähendab, et usulisi veendumusi ja kombeid ei tohi siin kellelegi peale suruda ei vähemusele ega enamusele. Eestis seda aga vaikimisi tehakse. Hetkel on Eesti kaitsejõududes tegevteenistuses kaheksateist kaplanit, kellest kaksteist on luterlast, kaks apostlik-õigeusklast, üks baptist, üks metodist ja kaks nelipühilast. Kaplanid on erinevatest kirikutest, kuid teenivad kaplanitena kõiki oma üksuse kaitseväelasi, vaatamata nende usulisele kuuluvusele või mittekuuluvusele. Meie sõdurpoisid peavad nädalalõpul ja paraadidel paljastama pea ja lugema kaasa kristliku kaplani palvetele. Kaitseväes aga ei tohiks kedagi sundida usulistes teenistustes osalema ega kaplaniga kõnelema, erandiks on üksuste ülemate korraldusel toimuvad paraadid või mälestusteenistused. Vangist vabanenute rehabilitatsiooni teenuse osutamiseks sõlmitakse iga aastane leping
ilmapildis. Rahvausundi seotus teistega on paarisaja aasta jooksul erinevate vahenditega valitsevate ringkondade ja kiriku poolt pea kõrvaldatud. Eestis on praeguseks küll olemas tugev folkloristikateadus, kuid ükski üdini kristlik riik ei toetaks kunagi meie rahvausundit ja pühakohtade korrashoidu (Elo Liiv 2002) Nt selline komme oli 2002 (nüüdseks on see ära kaotatud) Kaplaniteenistus Eesti kaitseväes on oikumeeniline: kaplanid on erinevatest kirikutest, kuid teenivad kaplanitena kõiki oma üksuse kaitseväelasi ühtlaselt, vaatamata nende usulisele kuuluvusele või mittekuuluvusele. Kaitseväes ei või kedagi sundida usulistes teenistustes osalema ega kaplaniga kõnelema. Erandid on üksuste ülemate korraldusel toimuvad paraadid või mälestusteenistused. Kaplan peab olema ühe Eesti Kirikute Nõukogu liikmekiriku liige. Viimased kaks lauset on täielikult vastuolus põhiseadusega,
läbi viib. Oma valitsemise ja religioossete tavade poolest meenutavad kollegiaatkirikud katedraale, aga seal pole piiskoppi ega piiskopikohustusi. Neid toetati kohati üpris ulatuslike maaaladega, kas siis kirikute poolt või benefiitside näol. P. Birgitta ordu - 1346. aastal rajas Püha Birgita Püha Birgitta Ordu. Ta oli rootsi aadlidaam, kes lõi oma kloostri. Püha Birgitta ühendas munkade ja nunnade kloostreid, kes jagasid ühte kirikut. Birgitta ordus töötasid mungad kaplanitena ja nunnad abtsissidena. Nunnad juhtisid munki Birgitta ordus. Kerjusordud 13. sajandi alguses, üleminekul kõrkeskajal hiliskeskajale, algass munkluse ajaloos taas uus ajastu. Tekkisid poolreligioossus ja kerjusordud (mendikandid), kellest tähtsaimad olid dominiiklased ja frantsisklased. Nad leidsid viisi kuidas tollal uued rahva- ja vagadusliikumised siduda kirikuga. Kerjusordud valisid uue eluviisi: vastupidiselt benediktlastele, kes omasid vandetõetust,
annaabi.ee 
