Neid kolme rolli ja seost võib kaplan üleilmastumise protsessis sattuda, ja ilmselt satubki, aktualiseerima erinevates ühiskondlikes korraldustes: impeeriumites, rahvusvahelistes ühiskondades, konsotsiatsioonides, rahvusriikides, sisserändajate ühiskonnas. Loetletud viis korraldust võivad esineda nii poliitilis-riiklike ühendustena ükskõik kus maailma nurgas kui ka siseriiklikes avalik-õiguslikes või eraõiguslikes institutsioonides. Käesolevas töös proovingi kaplanile anda mõningast kasulikku mõtlemis- ja võrdlusainet sallivusest ja autentsest eetikast ülalnimetatud kontekstist lähtudes. Esimene küsimus on, et mis see sallimine on ja kuidas see käib? Kas enamik inimesi nõustub, kui vastame, et sallimisele toetub elu, ka kogukondlik ühiselu, ja et sallimine teeb võimalikuks erinemise (ega ükski inimene ei saa käia teise inimese rada, kui nii astuda, ollakse koopia. Ainult Looja ise saab siin asja päästa ja inimesesse tungida Ta
järgmine kord targem olla. Usalduslik vestlus kui niisugune on uus asi. See on senise määrustiku terminoloogiline nõrkus, sest pihile saab tulla ainult kiriku liige, ja seega määrustikku sõnasõnalt järgides ei ole kaplanil teoreetiliselt mingit vaikimiskohustust. Seepärast on ette valmistamisel uued eeskirjad, kus on sees usalduslik vestlus kui ametlik termin (vaikimisi on kogu aeg olemas olnud), ja selle raames kaplanile teatavaks saav informatsioon on juba konfidentsiaalne, mida võib asjassepuutuvale kolmandale poolele teatavaks teha üksnes väga põhjendatud juhul. See tähendab umbes seda, et kui te tulete ja tunnistate, et 12 petate oma abikaasat, siis see veel ei ole põhjendatud juhtum, aga kui te kavatsete ennast
adramaksu. Kuid mitte alati ei olnud säärast vahet: näit. 1272. a. määras Riia peapiiskopp semgallidele kümnise asemele adramaksu (1 vakk rukkeid ja 1 vakk otri, U. B. 430, § 1). Mõlemad maksud olid ka kombineeritavad ja kumbki moodustas tervikuna maksu maaisandale. Kümnisest ühe kolmandiku pidid paavst Gregorius IX kirja põhjal (24. II. 1236 U. B. 145) saama kihelkonna kirikud igas piiskopkonnas, kusjuures tuleb ka tarvilikud kabelid (capellae) asutada ja igale kaplanile maksta 10 hõbemarka. 1241. a. rahuleping kohustas saarlasi maksma adramaksu iga adra pealt rukkeid pool mõõtu, mis harilikult nime kannab ,,punt". Nad toimetavad selle vilja laevale, mis viib vilja piiskopile ja ordumeistrile Läänemaale või Riiga. Preestreid ja kirikuid peavad nad samal viisil üleval nagu enne usust taganemist (U. B. 169). Siit on selge, et sel ajal saarlased maksusid maksid otse maaisandatele (piiskopile ning ordule) ja kirikule
annaabi.ee 
