Intensiivsel lihastööl, 70% maksimaalsest hapnikutarbimisest, tekib lihastes laktaat, mis seejärel imendub verre. Lihastes on laktaadi kontsentratsioon alati suurem kui veres. Kui lühiaegsel koormusel laktaat akumuleerub lihasrakus, siis kestval vastupidavuskoormusel on laktaadi produktsioon ja laktaadi lagunemine tasakaalus. Tippsportlasel laguneb laktaati minuti jooksul 0,5 mmooli/l, treenimatul 0,3 mmooli/l. Laktaati määratakse enamasti kapillaarverest, kõrvalestast või näpuotsast. Arvestada tuleb alati võimaliku glükogeenivaegusega, mistõttu võib laktaadi mõõtmist valesti tõlgendada. Spordis on laktaadi mõõtmine 2. kohal pulsisageduse mõõtmise järel. Laktaat annab spordis teavet treeningkoormuse, koormustsoonide, treeningvahendite ja koormuse intensiivsuse kohta. Laktaadi kontsentratsioon sõltub spordiala spetsiifilist kiirusest, suure kiiruse tagab kiiresti kontraheeruvate lihaskiudude (FTF) töösserakendumine.
lihasglükogeeni lõhustumisel või verega lisandunud glükoosist. Organismis toimub alati minimaalne laktaadi produktsioon, mida tuntakse puhkeoleku laktaadina 0,8 mmooli/l (0,5 1,5). Laktaat Intensiivsel lihastööl, 70% maksimaalsest hapnikutarbimisest, tekib lihastes laktaat, mis seejärel imendub verre. Lihastes on laktaadi kontsentratsioon alati suurem kui veres. Laktaati määratakse enamasti kapillaarverest, kõrvalestast või näpuotsast. Viga laktaadi mõõtmisel on 5 15%, seejuures on suurem viga alla 3 mmooli/l väärtustel. Arvestada tuleb alati võimaliku glükogeenivaegusega, mistõttu võib laktaadi mõõtmist valesti tõlgendada. Laktaat Spordis on laktaadi mõõtmine 2. kohal pulsisageduse mõõtmise järel Laktaat annab spordis teavet: treeningkoormuse koormustsoonide treeningvahendite
Soolenõre ensüümid on aminopeptidaasid. Nende ensüümide tulemuseks on põhiliselt vabad AH-d, aga ka di- ja tripeptiide. Viimastest enamus viiakse enterotsüütidesse, kus nendest saavad ka AH-d. AH-te imendumine: umbes pool seeditud valkudest resorbeerub duodeenumis, 95% on iileumi jõudmisel resorbeerunud. Jämesoolde jõuab 3-10%, mis seal bakteriaalselt muundatakse. Imendumine soolerakku toimub peamiselt Na-gradiendi energia arvel. Kapillaarverest satuvad AH portaalverre ja võetakse maksarakkudesse. 2. Valkude biofunktsioonid Biofunktsioonid: a) Ensümaatiline/katalüütiline b) Regulatoorne: metabolismi regulatsioon valguliste hormoonide poolt c) Transpordifunktsioon: biovedelike kaudu rakkude ja kudede vahel või läbi plasmamembraani valkkandjate vahendusel. d) Struktuurne: biomembraanides, tsütoskeletis, kõõlustes veresoonte seinas, küüntes, karvades. e) Puhvrifunktsioon.
imendumisvõimelisteks aminohapeteks. Peensooles toimub valkude lõhustamine pankreasenõre ja soolenõre ensüümide (proteaaside) abil. Peensoole valendikus hüdrolüüsitakse valgud vabadeks aminohapeteks. Verre imenduvad ainult vabad aminohapped. Soolevalendikust imenduvad aminohapped soolerakkudesse kasutades selleks energiat. Soolerakkudest kapillaarverre läbi basolateraalmembraani kõrgendatud difusiooni teel ja passiivselt kandja abil. Kapillaarverest satuvad aminohapped portaalverre ja võetakse suures enamuses maksarakkudesse. 5% aminohapetest läheb lümfi. Enamik aminohappeid läheb maksas organismi spetsiifiliste valkude biosünteesiks. Ülejäänud kantakse verega organite ja kudedeni. Aminohapete sisenemine rakkudesse on aktiivne protsess, mis vajab jällegi energiat (ATP). Aminohapete fond Ööpäevas lammutab inimorganism umbes 400 g kehavalke. Samapalju ka sünteesitakse, et säiliks tasakaal, s.t. valgud uuenevad
valkudest. Pepsiinid hüdrolüüsivad polüpeptiidahela seesmisi peptiidsidemeid, tootes suuri peptiidifragmente. Peensool: on valkude seedimise põhikoht, kus valgud (polü- ja oligopeptiidid) lõhustatakse imendumisvõimelisteks aminohapeteks. Pankreasenõre ja soolenõre ensüümide summaarse hüdrolüüsiva toime tulemuseks on pühiliselt vabad aminohapped, aga ka teatud kogus di- ja tripeptiide. Verre imenduvad reeglina ainult vabad aminohapped. Kapillaarverest satuvad aminohapped portaalverre ja sealt edasi maksarakkudesse. Umbes pool valkudest pärit aminohapetest resorbeeritakse duodeenumis. Jämesoolde jõuab vaid kuni 10% aminohapetest, mis seal bakteriaalselt muundatakse. Aminohapete imendumine soolerakku toimub peamiselt Na-gradiendi energia arvel, happelised dikarboksüülsed aminohapped imenduvad aga passivselt kandja abil. (lk 52-55, medbiokem II osa) Valkude ainevahetuse eripära mäletsejalistel.
Mõõdetavaid CO2 väärtusi saab väljendada gaasisegu mahuprotsendina. etCO2 normaalväärtus on 4–5 mahu%. CO2 sisaldust saab väljendada ka osa- ehk partsiaalrõhuna (etpCO2). Selle parameetri suurusjärk on 30–35 mmHg. Mõne kapnomeetri mudeli puhul saab teada nii mahuprotsendi kui ka partsiaalrõhu. Need suurused on omavahel seotud järgmiselt: 1 mahuprotsent = 7 mmHg või 1 mmHg = 0,15 mahuprotsenti Nagu juba öeldud, eritub CO2 alveoolides liikuvast kapillaarverest kiiresti. CO2 osarõhk arteriaalses veres paCO2 pärast kopsudest läbivoolamist on 35–40 mmHg ning etpCO2 (CO2 osarõhk väljahingamise lõpul) on tervete kopsude puhul suurusjärgus 30–35 mmHg. Seega on vahe paCO2 ja etpCO2 vahel 4–5 mmHg. Seetõttu kujutab kapnomeetria endast väärtuslikku abivahendit hemodünaamika ja hingamise efektiivsuse jälgimisel. Kuna CO2 tekib rakkude ainevahetuse tulemusena, jõuab kopsudesse vere ringvoolu kaudu ja väljub ümbritsevasse
annaabi.ee 
