2. hügroskoopne vesi (e seotud vesi)- imendub raku seintesse; 3. keemiliselt seotud vesi – ainete koostises. Kapillaar- ja hügroskoopne vesi eemaldatakse kuivatamise teel. Keemiliselt seotud vett saab eraldada keemilisel töötlemisel. Kuiva puidu niiskumisel imbub vesi esmalt raku seina. Selle nn. hügroskoopse vee hulk kasvab, kuni raku sein on küllastunud. Puidu edasisel niiskumisel hakkab vesi kogunema juba raku õõntesse. Seda vett nimetatakse vabaks veeks ehk kapillaarveeks. Puidu kuivamisel eraldub vesi puidu pinnalt ning sinna migreerub vesi puidu sisemusest. Esmalt lahkub vaba vesi ja seejärel hügroskoopne vesi. Vaba vee hulk puidu mahtu ei mõjuta, hügroskoopse vee hulga muutumisega kaasneb aga puidu mahu muutumine. Eri puuliikidel on kiudude küllastuspunkt 23…35% sagedamini 30%. Niiskus eraldab puurakke üksteisest ja nõrgendab nendevahelist sidet. Seetõttu on niiske puit alati nõrgem MAKSIMAALNE VEESISALDUS
Mida kobedam ja struktuursem on muld, seda kiiremini vesi mullas liigub. Ka vee temperatuuri tõus, samuti mullas olevad lõhed, vihmausside käigud, elusad ja surnud taimejuured suurendavad filtratsioonimoodulit. 9. Kuidas liigub kapillaarvesi ja kui suur võib olla kapillaartõus? Kapillaarvesi liigub mulla poorides ja allub pindpinevusjõule. Kui vaba vett on vähe, paikneb ta mullaosakeste kokkupuutekohtades ja on piiratud liikumisvõimega. Sellist kapillaarvett nimetatakse rippuvaks kapillaarveeks e. rippveeks (joon. 1.1). Kui vett on mullas rohkem, siis rippvee tilgakesed ühinevad ja muutuvad liikumisvõimelisemaks. Kui põhjavesi on lähedal, satub kapillaarvesi viimasega ühendusse. Veehulga suurenemisel mulla poorid täituvad veega ning kapillaarvee liikuvus suureneb. Põhjaveega ühenduses olevat kapillaarvett nimetatakse toetuvaks kapillaarveeks. Tavaliselt tekib rippvesi sademeteveest ja toetuv kapillaarvesi põhjaveest. Kapillaarvesi liigub niiskemast keskkonnast kuivema poole
kilevesi on mullaosakestega ka nõrgemalt seotud. Kilevesi võib mullas aeglaselt liikuda tüsedamalt kilelt õhemale, mille tõttu kilede paksused ühtlustuvad. Kilevesi on taimedele osaliselt kättesaadav. Kapillaarvesi liigub mulla poorides ja allub pindpinevusjõule. Kui vaba vett on vähe, paikneb ta mullaosakeste kokkupuutekohtades ja on piiratud liikumisvõimega. Sellist kapillaarvett nimetatakse rippuvaks kapillaarveeks e. rippveeks. Kui vett on mullas rohkem, siis rippvee tilgakesed ühinevad ja muutuvad liikumisvõimelisemaks. Kui põhjavesi on lähedal, satub kapillaarvesi viimasega ühendusse. Veehulga suurenemisel mulla poorid täituvad veega ning kapillaarvee liikuvus suureneb. Põhjaveega ühenduses olevat kapillaarvett nimetatakse toetuvaks kapillaarveeks. Tavaliselt tekib rippvesi sademeteveest ja toetuv kapillaarvesi põhjaveest. Kapillaarvesi liigub niiskemast keskkonnast kuivema poole
võrreldes sellega, mis transpireeritakse läbi tema keha ümbritsevasse keskkonda. Vesi on varu, mida organism oma tegevuse käigus vähendab. Hüdratsioon on vajalik tingimus, et metaboolsed rajad toimiksid. Organismid peavad oma veevarusid pidevalt täiendama. Mulla vesi, mis mulla sees on pärineb põhiliselt sademetest. Kuid mulla sees on ka veeaur. Mullas olev vesi on seotud paljude mineraalidega ja huumuse koosseisus või hoiatakse molekulaarsete jõududega mulla osakestes. Vaba vett nim kapillaarveeks, poorides olevat vett gravitatsiooni veeks. Sellest, kas taimed saavad vett omastada sõltub mulla pooride suurusest. Kui poorid on väga laiad, siis vesi langeb kiiresti alla põhjaveekihti. Alumine veesiduvuse piir sõltub taimede võimest vett kitsamatest pooridest välja imeda permanentne närbumispunkt mullas on nii palju niiskust, et taim ei saa enam kätte ja taim närbub. Kättesaadavuse takkistuseks on veel mulla lahuses sisalduvad lahustunud ained. Soolad mõjutavad osmoosi.
Sellel sügavusel, millest allpool on kõik mullapoorid veega täitunud, on hüdrostaatiline rõhk võrdne atmosfäärirõhuga. Seda tasakaalustatud nullrõhunivood nimetatakse põhjavee pinnaks ja sellest pinnast sügavamale jäävat gravitatsioonivett põhjaveeks. Põhjavesi ei moodusta mullas nähtavat nivood, vaid on tihedalt ühenduses sellest ülespoole jääva kapillaarveega. Põhjavesi võib üle minna kapillaarveeks ja rippuv kapillaarvesi tõsta põhjavee pinda. Kui kaevame maasse augu, mille põhi ulatub nullrõhust allapoole, on põhjavee pind nähtav. Sellisesse auku nõrgub vesi ja kui veepind augus enam ei tõuse, on hüdrostaatiline rõhk tasakaalustunud atmosfäärirõhuga. Augus olev veepind näitabki põhjavee sügavust. Kui gravitatsioonivesi on loikudena maapinnal, nimetatakse seda pinnaveeks. Kui
niiskemast keskkonnast kuivema suunas. Olenevalt kapillaaride iseloomust (mis aga omakorda oleneb pinnase mehhaanilisest koostisest) võib kapillaarvesi olla rohkem või vähem liikuv ning taimedele erinevalt kättesaadav. Hästi on taimedele kättesaadav nn toetuv ehk kergesti liikuv kapillaarvesi, mis tõuseb ülespoole põhjaveest või altkastmissüsteemist. Mõnikord aga võib kapillaarides oleval veel puududa side põhjaveega – sellist vett nimetatakse rippuvaks ehk väheliikuvaks kapillaarveeks. Rippuv kapillaarvesi moodustub raskusjõu mõjul allapoole liikunud sademete või kastmisveest. Rippuvat kapillaarvett omastavad taimed keskmiselt. Kui gravitatsioonivesi nõrgub peale sadu või kastmist mööda mittekapillaarseid ehk makropoore kiiresti põhjavette ning poorid täituvad vee asemel õhuga, siis kapillaarvesi (nii toetuv kui rippuv) on taimede peamiseks veega varustajateks – kapillaarne tõus tagab vee jõudmise juurestikupiirkonda.
annaabi.ee 
