16 pealelaadimispunkti ja 19 esheloni moodustamine. Hoolikalt ettevalmistatud operatsioon loodeti läbi viia ühe päevaga. Eestis algas küüditamine 25. märtsi varahommikul. Väljasaadetavate toomine laadimispunktidesse kujunes algul väga aeglaseks ning eshelonide komplekteerimine ja inimeste pealelaadimine venis kuni 29. märtsini. Ettenähtud plaani mittetäitmise hirmus haarasid operatiivgrupid kaasa isikuid, keda polnud küüditamisnimekirjadesse kantudki, sageli aeti kodudest välja vanurid, raskesti haiged ja vanemateta alaealised lapsed. Väljasaadetavad koos nende väikese pagasiga anti laadimispunktides üle julgeolekutöötajast komandandile. Pärast isikuandmete kontrollimist paigutati küüditatavad mitmekümne kaupa raudteel ootavatesse vagunitesse. Samal ajal kirjutas parteiaktiiv väljasaadetavate tühjades kodudes üles kogu nende vara, kümne päeva jooksul tuli see realiseerida või jagada laiali kohalikele kolhoosidele.
pererahvale tervis. Muhumaal on näiteks eraldi tähistatud kadrihane seisusesse vastuvõtmist - esmakordselt haneksolija on tõstetud kaevukoogu peale ja kiigutatud. Üksikud kadrinaised Läänemaal ja saartel käisid kadripäeval (või ka mõni päev enne või pärast seda päeva) vaesed naised, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses sellised inimesed, kellel polnud oma maja, maskeeritutena ringi. Mõnikord pole aga maski kantudki. Sellise staatusega kadrid liikusid ringi üksinda ja päeva ajal, kogudes endale toitu, villu ja riidekraami. Ketrajasant Väga vana taustaga tegelaste hulka kuulub ketrajasant - kedervarrega või vokiga külas ringiliikunud naine. Ketraja võis liituda kadriperega, kuid vokk või kedervars võis kuuluda ka kadriema varustusse. Kedervars ja ratas on iidsed päikese sümbolid ja sel viisil sümboliseeris ketrajasant oma igiliikuva
hoovis. Hukkamine toimus spetsiaalselt ehitatud " Surma seina" ees. Süüdimõistetud pidid ennem hukkamist alasti võtma. Kui naisi viidi hukkamisele, siis nad reeglina hukati ennem mehi. Süüdimõistetud viidi "Surma seina" juurde paari kaupa. SS-laste timukas tappis süüdimõistetud lasuga kuklasse. Hukkamist viidi läbi spetsiaalse väikese kaliibriga relvaga. Pärast hukkamist tõstsid väljavalitud vangid laibad auto kasti ja nad viidi krematooriumisse. Enamus hukatuid ei kantudki koonduslaagri nimekirja, sest nad viidi hukkamisele kohe, kui nad Auschwitzi saabusid. Kuulsaim mahalaskmine toimus 7. oktoobril 1944 aastal, kui SS-lased tapsid 200 juuti, kes õhutasid mässu. Poomine Hukkamisi poomise läbi toimus suhteliselt harva. Poomised toimusid tavaliselt õhtuste loenduste ajal, teiste vangide ees. Kuulsaim poomine toimus 19 juulil 1943. aastal, kui poodi korraga 12 vangi. Viimased poomised toimusid 30. detsembril 1943. aastal ja 6 jaanuaril 1944
Vaibus ka metsavendade liikumine, sest talupidajate sundliitmisega kolhoosidesse oli inimestel vähem võimalusi metsavendi toetada. Eestis algas küüditamine 25. märtsi varahommikul. Väljasaadetavate toomine laadimispunktidesse kujunes algul väga aeglaseks ning eshelonide komplekteerimine ja inimeste pealelaadimine venis kuni 29. märtsini. Ettenähtud plaani mittetäitmise hirmus haarasid operatiivgrupid kaasa isikuid, keda polnud küüditamisnimekirjadesse kantudki, sageli aeti kodudest välja vanurid, raskesti haiged ja vanemateta alaealised lapsed. Väljasaadetavad koos nende väikese pagasiga anti laadimispunktides üle julgeolekutöötajast komandandile. Pärast isikuandmete kontrollimist paigutati küüditatavad mitmekümne kaupa raudteel ootavatesse vagunitesse. Samal ajal kirjutas parteiaktiiv väljasaadetavate tühjades kodudes üles kogu nende vara, kümne päeva jooksul tuli see realiseerida või jagada laiali kohalikele kolhoosidele.
annaabi.ee 
