Mõisaomanik on nõus enda kulusid vähendama ja müüb talle oma surnud hinged ära., kuid arvab ikka, et see mees on küll puhta lollpea. Tegelikult on endine maksuametnik ja kolleegiuminõunik Pavel Ivanovits Tsitsikov on kõike muud kui lollpea. Ametlikult on kadunukesed ju veel elus ja kujutavad endast kapitali, mille pealt saab kena hüpoteegi. Tsitsikov on kaua elanud Venemaal ja tunneb siinseid ametiasutusi läbi ja lõhki. Ta teab, et kantseleides valitseb korruptsioon. Ostes talupoegi, paneb ta nende ostulepingute vahele rahatähe, mis pühib igasuguse kahtluse selle õigsuses. Keegi ei uuri, kas mahasahkerdatud talupojad üldse olemas on. Seda enam, et taotluse esitajal ehk Tsitsikovil on kõige kõrgemal pool sidemeid. Nii käib Tsitsikov mõisast mõisa ja kogub surnuid talupoegi. Kokku oli tal vaja saada 400 hinge ja seda ta ka sai. Surnud hinged olid tal koos ja nüüd tuli tal minna ja kreposteerida ostu- müügilepingud
Näiteks peeti vajalikuks 1938.aastal lasta riigi kulul valmistada maakonnakonstaablitele ühtlased ametinimetusega uksesildid. Mõisteti, et kodanik saab esmamulje politseist juba enne politseiametniku tööruumi sisenemist. ( 1: 178) Politsei mainet kujundas tema operatiivsus: kuritegudele reageeriti viivitusteta. Seda võimaldasid Eesti Vabariigi side- ja liiklusolud. Enne 1920. Aastat olid miilitsas telefonid peaasjalikult vaid miilitsajaoskondade kantseleides, aga Eesti Vabariigi lõpuaastatel oli igal konstaablil ja peaaegu kõikidel kriminaalametnikel kodus telefon. Käepärane telefoniside hõlbustas politsei tööd. Eriti tähtis on aga see jälitustegevuses. Politsei edukas töö eeldab ka häid liiklusolusid. Enne 1920.aastat tegid politseinikud oma ametisõite kas rongi või küüdihobustega. Kuna küüdihobuste nõutamine raiskas aega, muretses politsei 1920.aasta lõpul endale hobuseid. Neid peeti 1924.aastani. Siis muutus
täis otsustavust mitte mingil tingimusel hakata ametnikuks. Mida enam õpetatavad ained keskkoolis kaugenesid minu ideaalidest, seda ükskõiksemaks muutu-sin ma nende ainete vastu. Ootamatult tuli mulle appi haigus. Mitme nädala jooksul otsustas see küsimuse minu tulevi-kust ja sellega ühtlasi ka vaidluse minu ja isakodu vahel. Raskekujuline kopsupõletik sundis arsti kõige otsustavamalt soovitama emale mitte mingil tingimusel lubada mul peale parenemist tööle hakata kantseleides. 10 Reaalkoolis käimine tuli samuti terveks aastaks katkestada. See, millest ma salajas unistasin, see, mille eest ma püsivalt olin võidelnud, oli nüüd saavutatud ühe hoobiga ja iseenesest. Olles minu haigusest mõjutatud, nõustus ema viimaks mind reaalkoolist ära võtma ja panema mind joonistamiskooli. Need olid õnnelikud päevad, mis näisid mulle otse soovide täitumisena, kuid kõik jäigi unistuseks
annaabi.ee 
