Valgustusega koos on tunud uued kontolli vormid ning valgustusest on saanud ahistus, see tõttu, et ta piirab meid mõistuse jõuga. Kant - valgustus aitab inimese välja lapselikust seisundist. Inimene julgeb kasutada oma mõistust. Söanda teada. Kõik otsused toetuvad moraalsusest. Me käitume õigesti siis, kui me käitume mõistusepäraselt (mitte emotsioonidele toetudes). Inimene kes toetub mõistusele on autonoomne - inimene, kes teeb ise oma valikuid. Adorno väljendab umbusku Kantiliku teooria vastu. Autonoomsus sandistab inimese. Probleem, on see kuidas valgustus on arenenud. Mõistuse jõust tulenev autoriteet, teaduse loogika, mille järgi maailm on üles ehitatud. Inimese autonoomia on rüvetatud mõistuse jõuga. Kaduma on läinud valgustuse loov energia, kriitilistus maailma suhtes. Mõistusest on saanud distsiplineeriv jõud. Valgustuse enesehävitamine. Inimese sisemised ihad ja soovid on alla surutud. Valgustus töötab repressiooni kaudu. Inimene surutakse alla.
Teda võiks pidada üheks esimeseks, kes rakendas teadulikku lähenemist "sotsiaalsetele faktidele". ST püüdis kõiki esitatud hüpoteese ja seaduspärasid objektiivsete andmetega kinnitada. Ühiskonna erinevate tasandite olemasolu ja kvaliteeti seletas Durkheim nende funktsioonide kaudu, mida need tasandid ja kvaliteedid omavad, et ühiskonda koos hoida. Seetõttu on teda süüdistatud ka liigses funktsionalismis. Sellega on seotud tema epistemoloogia käsitlus : Kantiliku traditsioonis peab tähtsaks mõtlemise kategooriate olulisust, kuid lisab et need on sotsiaalselt kujunenud, mitte individuaalset päritolu (liigiomane). Empirismi puhul rõhutab ta tajude olulisust, kuid jällegi, need on kollektiivselt tajutud. 3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel 4 Oma peamises teoses "Sotsiaalne tööjaotus", mis ilmus 1893 aastal tegeleb ta just ühiskonna koospüsimise probleemiga. Ta eristab kahte tüüpi solidaarsust, mis
Ise liidab isiksust andes sellele ühtsuse ja püsivuse. Kui inimene ütleb, et on iseenda ja maailmaga harmoonias, võime kindlad olla, et Ise arhetüüp toimib efektiivselt. Teisest küljest, kui inimene tunneb end ebakindlalt ja rahulolematult või iseendaga konfliktis, ning tunneb, et ta laguneb tükkideks, ei tee Ise oma tööd korralikult." (HALL&NORDBY 2007:52-53) Oluline on kogu antud kontseptsioon Jungi platonistlik-kantiliku käsitlusviisi tõttu, mis eitab mistahes ,,asjade iseeneses" otsest tunnetamist. Nii ei saa ka inimesel olla mingit otsest kontakti Jumalaga. Siiski on jumalakogemusi (ning kõikvõimalikke muid usulisi kogemusi) esinenud alati ja kõikjal. Seega peab olema inimpsüühikas olema mingi punkt, tajukeskus või ,,organ", mille kaudu siseneb Transtsendents, õieti küll transtsendentne kogemus. Selliseks tajukeskuseks või vahendajaks peabki Jung Ise arhetüüpi
annaabi.ee 
