- Faktonaadi õigus ilmaiku isiku kaasarääkimise õigus kiriku asjus - Gregorus 7. Ka toonitas, et ta on kristluse asemik maa peal - Rõhutas ka ilmalikku võimu - Need õigused pn sõnastatud dokis. Disctatus Papae - See formuleeri, et vaid rooma kirik on jumalast, vaid rooma kirik yleilme, vaid rooma piiskopp või nimetada teisi piiskoppe, valitsejad peavad tema jalga suudlema jne - Paavst otsustab tekstide kanoonilisuse yle, paavsti yle ei saa kout mõista, rooma kirik ei eksi kunagi - Paavsti vastaseid oli Heinrich 4. - Vaidluskys, kes nim. Saksamaal vaimulikud ametisse investituurityli - Kui paavst kunni tagandada ävardas, kutsus kunn oma piiskopid kokku, kus paavst nö. Tagandati. Vastutasuks pani paavst Heinrichi kirikuvande alla - Saksa vyrstid jäid reeglina kunnile truuks - Lõpuks kuningas andis järele ja otsis lepitust, kuna oli surve tema arvele
et on Kristuse asemik maa peal. Paavsti võim nii ilmalik kui kiriklik, voli vürste ametisse nimetada ja vallandada. Dictatus Papae vaid Rooma kirik on Jumalast, vaid Rooma paavst on üleilmne, tal õigus tagandada ja valida piiskoppe, jagada ja ühendada piiskopkondi, valisejad peavad Rooma paavsti jalga suudlema (zestidel juriidiline jõud, loovad õiguslikusideme), võib keisrit tagandada, oikumeeniline kontsiil peab olema tema poolt heakskiidetud, otsustab tekstide kanoonilisuse üle, paavsti ei saa süüdistada ega tema üle kohutmõista, Rooma kirik pole kunagi eksinud ega eksi ka, Rooma kiriku vastane pole katoliiklane (ei saa lunastatud). Paavsti ilmeksimatus ei laiene igapäeva ellu, paavstid pole seda sätet kasutanud. Investituuri tüli paavsti ja keisri vahel. Paavst nõudis õigust Saksa piiskoppi ametisse nimetada. Kuninga ametnikke nimetab paavst. Heinrich IV lasi kokku kutsuda Saksa keisrisriigi sinodi ja lasi paavsti tagandada
kirikureform üritas lahutada kiriklikku ja ilmalikku võimu. Gregorius VII rõhutas, et ta on Kristuse võimukandja ja Rooma keisrite järglane. Tal on voli tagandada kuningaid ja keisreid ning vabastada nende alamaid truudusevandest. Need seisukohad on kirjas diktaadis dictatus papae, mis on päris1075. aastast. Seal öeldakse, et ainult paavst võib ametisse määrata piiskoppe, rajada vaimulikke ühendusi, tagandada piiskoppe, tagandada keisreid ning otsustab viimasena tekstide kanoonilisuse üle ja Rooma kirik ei ole kunagi eksinud ega eksi kunagi tema vastane ei saa jõuda lunastuseni. Nendele uuendustele vastab Saksa kuningas Heinrich IV. Saksa vürstid valivad endale kuninga temast võib keisri teha ainult Rooma paavst. Paavst ähvardas kuningat aga tagandada 1076. a lasi aga Heinrich saksa piiskoppidel paavsti tagandada. Gregorius suspendeeris need piiskopid, pani Heinrichi kirikuvande alla ja vabastas ta alamad vandest
annaabi.ee 
