Lugu saab alguse sellega, et L. Vetra leitakse mõrvatuna, ta rinnale on põletatud sõna illuminaat, mis on autentne, mõlemalt poolt loetav. Seda kutsutakse uurima Langdon. Avastatakse, et varastatud on kanister antiainet ja, et see on peidetud kuhugile Vatikani. Vatikanis on surnud just paavst ning seal toimuvad uue paavsti valimised. Koos Vittoriaga lähevad Langdon ära hoidma katasroofi. Antiaine leidmist assisteerivad Carlo Ventresca ning Sveitsi sõjaväelane Olivetti. Kanistri leidmiseks peavad Langdon ja Vetra läbima ,,Illuminaatide teekonna" Roomas, mis ei ole kerge. Teekonda aitavad leida erinevad vihjed, mis on seotud peamiste märkide õhk, vesi, maa, tuli kaudu. Teekonna lõpp viib illuminaatide salajasse peidupaika, kus saadakse teada mõrvar. Lugu lõppeb sellega, et Ventresca paljastab, et on paavsti lihane poeg ning paneb end põlema. Kanister antiainega leitakse üles ning Vatikan on päästetud. Minu arust on raamat väga huvitav ning samas ka hariv
punase kolmnurgaga saksavastaste poliitiliste vaadete edendajad, musta kolmnurgaga viilijad ja laiskvorstid, kollase tähega on juudid ning venelastel polegi märki – ühtlasi saab ta hiljem teada, et need, kes kannavad tsiviilriideid on hoopis palgatud sinna ehitama. Mõne päeva pärast näeb Lale pealt olukorda, kus viiakse kümneid paljaid mehi veoautost imeliku välimusega bussi, uksed pannakse kinni ning valvur võtab kanistri ning valab katuseluugist midagi sisse – inimesed bussis karjuvad ja üritavad välja saada, kuniks kõik jääb vaikseks ning uksed avatakse – surnud mehed kukuvad välja. Järgmisel hommikul tunneb Lale end väga halvasti ning kaotab teadvuse nädalaks – siis tuleb teadvusele ja näeb meest, kellel nimeks Pepan, tätoveerija. Tuleb välja, et Lalel oli tüüfus ja teda hakati juba ära viima, kuid Aron päästis ta elu – Pepan otsustas, et aitab ka, ju siis on väärt päästmist
ajakirjas Värske Rõhk. "Diana Leesalu" Referaat Tallinn 2008 Protokoll Diana Leesalu raamatust "Mängult on päriselt" Mikk Janter (peategelane) oli suutnud oma klassivendade ja ka kõikide teiste inimeste, kaasa arvatud koduste peale endast nii meeleheitlikult välja minna, et ta võttis kodu garaazist kanistri mis oli täidetud bensiiniga, pani selle enda seljakotti ning haaras isa (kooli direktor) mantli taskust koolimaja võtmed ning asus kooli poole teele. Kohalejõudes ta sisenes koolimajja ningsuundus võimlasse, valas selle üle bensiiniga ja süütas selle põlema. Tulekahju tagajärjel suri üks
!" kriiskasin ma. "Mida, John on surnud, Kristiina on surnud! Kes veel?" järsku hakkas Greete värisema ja kukkus minu kõrvale maha. Ma jooksin tagaukse juurde, tahtsin sealt välja minna, aga ei saanud. Ma nägin üht bensiinikanistrit ja teisel riiulil tikke. "Anna andeks, Grete, anna andeks, Kristiina!" ütlesin mõttes. Kõigepealt võtsin Kristiina taskust uksevõtmed ja tegin ukse lahti, et pärast sealt välja pääseda. Ma võtsin kanistri lahti ja puistasin bensiini ruumis laiali. Kindluse mõttes keerasin baari ja tagaruumi vahelise ukse lukku. Läksin poolenisti uksest välja ja tõmbasin tikku. Viskasin tiku maha ja tuli levis kiiresti. Ma põgenesin ja keerasin ukse enda järelt lukku, viskasin võtmed prügikasti ja läksin ära. Ma ei teadnud, mida teha, kuna ma olin meeleheitel! Ma olin ju oma sõnadega tapnud Johni, preestri, Kristiina ja Greete! See oli katastroof!!! Ja nüüd see tulekahju, mis ma tegin!
annaabi.ee 
