Ma ei taha teid selle pärast veel kaotada. Palun ainult mõistmist ja andestust. FELIX Mine... ANN Palun... Felix tõuseb ja teeb ukse lahi. FELIX Jäta mind üksi. Ann istub veel hetke. Felix väriseb ülekere. ANN Ma ei lähe lõplikult enne, kui oleme rääkinud... Ann tõuseb, et lahkuda. ANN Sina pole midagi valesti teinud. Uksele ilmub ootamatult Kareen. Ann läheb ja langeb Kareenile kaela. Felix seisab kangestunult ja vaatab oma naist teise naise embuses. 26 KUUES Felix on mattunud vana kasuka alla diivanil, justkui poleks ta sealt päevi lahkunud. Ta keerab kord üht siis teist külge. Ta on rahutu, tundlik, isegi ülitundlik. Uksele koputatakse. Korduvalt. Felix püüab mitte liigutada, hingata. ANN Felix.... Felix. Tee uks lahti. Katsutakse ust, pärast mida on vaikus
Näited: harilik ühepäevik (Ephemera vulgata), harilik mudapäevik (Caenis horaria), harilik samblapäevik (Ephemerella ignita). 55. Kiililised (Odonata): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest Ehitus: Sihvakas, pikk keha ja suur, kehast hästi eristunud pea, millest suurema osa võtavad enda alla silmad. Tundlad on väikesed, vähemärgatavad. Kaks paari läbipaistvaid tiibu. Eluviis: Aktiivsed päeva soojal ajal, päikesepaistel. Öö veedavad kangestunult aimevarre küljes, loius olekus. Paaritumine toimub õhus, emane muneb munad otse vette. Moone: munadest kooruvad vees elavad ja arenevad vastsed, sarnanevad vähe valmikuga, üheks sarnasuseks suurd liitsilmad. Ala- ja ülahuulest on moodustunud püünsimask. Kui vastne omandab lõpliku suuruse lahkub ta veest, ronides mööda veest väljaulatuvat eset ülespoole ning võtab sellise asendi, mille puhul keha eesots on suunetud otse ülespoole. Kinnitub tugevalt alusele, muutub liikumatuks
. . Saalis vältas hauavaikus. Viimaks tungis värisev köhin Tasuja rinnust. Ta pigistas mõlemad käed vastu silmi, laskis nad pikkamisi üle näo allapoole libiseda, kummardus, tõstis mõõga üles, pöördus oma meeste poole ja kellelegi otsa vaatamata ütles sügava häälega: «Meie vennad Tallinna all on hädas -- lähme neile appi.» Pead pööramata sammus ta omade keskelt läbi ja uksest välja, teised vaikse võõrastusega ta kännul. Sakslased vahtisid kui kiviks kangestunult neile järele, kuni viimane uksest väljas oli. «Mis see tähendab?» küsis rüütel Kuuno imestades, kui kõik teised vaikisid. «Missugune imelik mees!» «Missugune imelik mees!» kordas Emiilia, ikka veel põlvili maas. «Nüüd läheb ta surma, ma nägin seda ta näost,» lisas-ta tasakesi juurde ja peitis näo käte vahele. Kaks suurt, palavat pisarat, haleduse, võibolla ka armastuse pisarat, nirises pikkamisi Emiilia peente valgete sõrmede vahelt läibi. XVI
annaabi.ee 
