,,Palvehelmed,, , ,,Valge parv,, ja ,,Teeleht,,. Anna poeedi keel on lihtne, kui peidab endas sügavaid tundeid: need on naise tunded, väljedatud naisele omases keeles. Anna loomingut märkas ka tolle aja vene tuntuim kirjanik A.Blok. Blok kritiseeris anna teoseid palju, kuid Anna jäi oma luulekeelele truuks. Ahmatova luule sai kiiresti tuntuks ja seega sai luuletajanna kiiresti kuulsaks. Teda püüti jäljendada, tema värsse teati peast, paljud samastasid end tema loodud kangelannaga. Tahtmatult lõi Anna ka uue moe , kus jäljendati tema riietumisstiili ja soenguid jne... Luulekogu ,,Anno Domini MCMXXI,, mis ilmus 1922 aastal lõpetas õnneliku ana nii Ahmatova luuleteel, kui ka tema elus. 1921 aastal suri tema iidol A.Blok samal aastal lasti maha N.Gumiljov. Ebaõnnestusid ka Anna teine kui ka kolmas abielu. Ahmatova suutis siiski peale raskeid aegu ära oodata, mil hakati taas avaldama tema luuletusi. 1958 aastal
15. ,,Emma, see olen mina!" tähendabki seda, et autor kirjutas enda halvad küljed ja iseloomujooned sellesse tegelasse, et seeläbi end puhastada. 16. Bovarism on seisund, kus inimene näeb end sellena, kes ta tahab olla või on oma unistustes, unustades seejuures oma tegeliku mina. ( Bovarism on tuletatud Flaubert'i romaani "Madame Bovary" peategelase nimest ja viitab kalduvusele samastuda oma unelmates romaanikangelase või -kangelannaga.) 17. Stendhali romaan ,,Punane ja must" omab kahte tähendust: punane ohvitserikarjäär; must vaimulikukarjäär või must vanameelne ühiskond; punane ideaalne ühiskond. 18. ,,Tõtt, karmi tõtt" viitab vast sellele, et autor üritab olla võimalikult täpne, otsekohene ja piinlikult aus. 19. Teose ,,Punane ja must" peategelane on külasepa poeg Julien Sorel, kes võitleb iseenda ja ühiskonnaga, mis teda sellisena, nagu ta on, ei aktsepteeri. 20
tähelepanu. Järgnesid kogud "Palvehelmed" (1914, lühikese aja jooksul mitu kordustrükki), "Valge parv" (1917) ja "Teeleht" (1921). Noore, ent väga isikupärase Ahmatova värsside mõju lugejale võib võrrelda M. Underi sonettide uudsusega Eesti luulepildis mõned aastad hiljem. Ahmatova sai luuletajana kiiresti väga kuulsaks, teda püüti jäljendada, tema värsse teati peast, paljud samastasid end tema loodud kangelannaga. Tahmatult lõi Ahmantova koguni uue moe jäljendati nii tema soengut kui ka riietumisstiili. Ahmatova kuningannalik rüht ja peahoiak, prohvetlikud silmad, ülbed huuled, isikupärane profiil ispireerisid paljusid kunstnikke, O. Mandelstam aga lausus: "Teie kael on justkui loodud giljotiiniks." Oma naiseliku vaistuga aimas Ahmatova ohtu ka revolutsioonis. Teda ei lummanud naiivsed ettekujutused revolutsiooni puhastavast mõjust, kuigi sündmus oli vaieldamatult
- väga omapärane ja uudne: *külm ja vaoshoitud luule, kuid väga sisukad, novellilik *lihtsa luulekeele taga peituvad sügavad tunded - eeskujudeks Puškin ja Blok Poeetiline kangelanna tema luules - naine, kelle elus on igavene kannatus vastamata ja petetud armastuse tõttu - kangelanna unistab erakuelust kloostris, üksinduses, surmas - jääb daamiks ka siis, kui oleks lihtsam olla ahastav naine Ahmatova väga tugev mõju - tema kangelannaga samastuti - lõi tahtmatult uue moe – tema soengut ja riietumisstiili püüti jäljendada Revolutsioon - aimas revolutsioonis ohtu: *ei uskunud naiivselt selle puhastavasse jõusse *ei uskunud, et selline lihtrahva mäss toob parema tuleviku *mõistis hukka põlvkonna (sh. Iseenda), kes muretult elades revolutsiooni ette ei näinud - ta ei lahkunud Venemaalt, kuigi tal oli selleks võimalus Alates 1920ndatest: õnnelike aegade lõpp
Selle näidendi 2. vaatuses kiidab Cervantes heaks aja ja kohaühtsuse reeglist loobumise. "Kaheksast komöödiast" üks terviklikumaid ja samas rahvuslikumaid on "Pedro de Urdemalas". "Madal" ja "kõrge" Hispaania saavad hetkeks kokku: mustlased oma värvika kõnekeelega, igapäevane rahvaelu ning teiselt poolt kuningapaar - kuningas, kes armub veetlevasse mustlasneiusse Belicasse, ja armukadetsev kuninganna. Belica sarnaneb Cervantese jutustuse "Mustlasneiu" kangelannaga, ning ka lahenduse võti on kummaski teoses ühesugune: mõlemad "mustlasneiud" on mustlaste sekka sattunud juhuslikult, olles õigupoolest kõrgemast soost aadlipreilid. Ent näidendi lõpus võib juba märgata Cervantese geeniusesädet: ta juhib tegevuse teadlikult eemale tavapärasest finaalist, selle üle pigem ironiseerides. Kangelane Pedro de Urdemalas jääb oma eluga "normist" hälbinuks. Tema varasem elukäik, millest ta
annaabi.ee 
