negatiivne laeng on delokaliseeritud. See võimaldab lahkuda karboksüülrühmal. Lipoamiid osaleb püruvaadi dehüdrogenaasi ja ketoglutaraadi dehüdrogenaasi komplekside töös. TPP hüdroksüalküülrühma oksüdatsioon ja sellele järgnev ülekanne atsüülrühmana. FAD dihüdrolipoüüli dehüdrogenaas kasutab kofaktorina FAD+. Redutseeritakse FADH2-ks ja lipoamiid läheb tagasi oksüdeeritud vormi. NAD reaktsiooniproduktide kandjamolekul. E3 reoksüdeeritakse NAD+ poolt, tekivad FAD ja NADH. NAD+ tase tõuseb energiaaenu langedes. CoA reaktsiooniproduktide kandjamolekul. Atsetsüül-lipoamidiidist kantakse atsetüülrühm üle CoA koosseisu. 3. Võrrelge PDH ja -ketoglutaraadi kompleksi struktuure ja funktsioone 4. Abalüüsige milliste tagajärgedega on organismile tiamiini defitsiit 5. Analüüsige tsitraadi süntaasi ensümaatilist mehhanismi 6
Passiivne transport toimub alati kontsentratsiooni gradiendi järgi ja viib alati tasakaalumomendini, s.t. kontsentratsioonide võrdsustamiseni kahel pool membraani. Passiivne transport ei nõua lisaenergiat. Läbi membraani lähevad dissotsieerumata molekulid. Tasakaal tekib vaid dissotsieerumata molekulide vahel. Selle kõrval esineb aktiivne transport, kus rakumembraan võtab osa raviaine liikumistest ühest rakust teise. Teatud koostisosad (enamasti ensüümid) etendavad kandja osa. Kandjamolekul satub ka ise uude keskkonda. Tema saatus võib olla kahesugune: 1.olenevalt struktuurist ja järele jäänud energiast võib jätkata oma kandjafunktsioone; 2.lülitub ainevahetusprotsessidesse, reeglina toodetakse temast teatud hulk energiat. Aktiivset transporti nõuavad liialt suured molekulid (difundeerumiseks liialt suured) ja liiga polaarsed molekulid. Näiteks suhkrud, aminohapped, foolhape, c-vitamiin, kõik rauaühendid, levodopa. Aktiivset transporti toimub ka eritumise juures
maatriksi külge sidumist. Mõlemad tõstavad makromolekulide lahustumatust, hõlbustavadd nende fagotsütoosi ning tõstavad immunogeensust. Mõned väikesed molekulid hapteenid on antigeenid, aga nad ei kutsu esile immuunvastust st neil puudub immunogeensus. Kandjale sidumisel muutuvad immunogeeniks, sageli immunoloogiliselt dominantseks epitoobiks. Paljud bioloogiliselt tähtsad substantsid: ravimid, peptiid-hormoonid ja steroidsed hormoonid funktsioneerivad hapteenidena. Hapteen + kandjamolekul (BSA) abiga saab tekitada hapteen-spetsiifilisi antikehasid. Viimaste abil võib organismis tuvastada vastavate hapteenide olemasolu. Mõned organismis tekkivad (ravim + valk)- konjugaadid võivad tekitada nö ravimi allergiat (vahel eluohtlikud). B- ja T rakud tunnevad ära antigeeni teatud piirkonda, mida nimetakase eipitoobiks, ehk antigeenseteks determinantideks. Epitoobid on immunogeeni immunoloogiliselt aktiivsed piirkonnad, mis seostuvad
annaabi.ee 
