Peagi on ta juba hiiglaneitsi kütkeis, kellega ta saarel kummalisse suhtesse astub. Konfliktiks kujunebki seesama peategelase suhe hiiglaneitsiga, sest algne uneline ja paradiisilik suhe, täis õrnust, küllust ja hellust, muutub tegelase jaoks ühel hetkel hoomamatuks. Kuigi hiiglaneitsi suutis panna tegelase end tundma suuremana kui hiiglane ise, on ühel hetkel armunute vahekorrad pöördunud, tegelane tunneb end neitsi poolt ahistatuna, kammitsetuna. Ta üritab neitsi käest lahti rabeleda, kuid hiiglane on metsik, temast tugevam ja saab ta kätte. Võikalt vägistab ta peategelase, paradoksaalselt Iha Templis. Siiski sai mees allakäigust võitu, kui ta metsa põgenenuna taas hiiglasega kohtus ning ta mõõgaga surmas. Lootus parema elu järele jäigi lootuseks, sest koju jõudnuna ei osanud ta enam inimeste maailmas elada, nagu ei olnud osanud ka hiiglaste maailmas. ,,Popi ja Huhuu"
sõltumatu, kindlaks ametiajaks valitud riigipea. Ma ei tea, kui palju kasutas Meri nõuandjate abi ning soovitusi, küll aga mõistan tagantjärele, et Eesti president institutsionaalses mõttes jääb aastakümneteks Lennart Meri nägu," on Soosaar veendunud. Soosaare sõnul on täiesti selge, et Lennart Meri taoline dünaamiline, iseseisvalt otsustama kalduv mees, kellel kõigele lisaks on tubli annus kirjanikufantaasiat, tundis end 1992. aastal teatud määral kammitsetuna. Eestis ongi vaieldud selle üle, kas Meri on kõik need üheksa aastat suutnud püsida parlamentaarse demokraatia raamides. "Mina kuulun nende hulka, kes on veendunud, et venitas ta mis venitas neid põhiseaduses sätestatud piire enda jaoks laiemaks või pikemaks, aga üle neist ei astunud. Ta jäi parlamentaarse riigi presidendiks, kellega, tõsi küll, meie vähekogenud ja sageli uljalt isemeelsetel seadusandjatel ei olnud kerge toime tulla
saaks teha teadlikke valikuid, milles malel on tema eluplaanides oluline davus kõigile lastele. roll. Seetõttu on oluline võimalikult laiade valikutega haridusvõimaluste kättesaadavus kõigile lastele. On selge, et võrdsete võimaluste tagamine on laiem sotsiaal-poliitiline küsimus. A. Toots kirjutas 2007. aastal: “Hariduslikust ebavõrdsusest on viimasel ajal räägitud palju, kuid sageli kammitsetuna pooltõdedest ja ste- reotüüpidest. Liiga palju “auru” läheb eliitkoolide paremuse tõestamisele, mis on ju a priori selge. Eliitkoolides õppivate laste arvu silmas pidades pole see üldse Eesti hariduse põhiprobleem. Tähelepanu peaks pälvima hoopis fakt, et vallakoolid, kes põhikooli tulemustes on parimad, jäävad güm- naasiumi tasemel alla nii maakonnakoolidele kui ka suurlinnakoolidele. Taas kord leiab kinnitust meie heaolupoliitika jõuetus mõjutada sotsiaalset ebavõrdsust
annaabi.ee 
