Vana-Liivimaal polnud seega ühtset võimu ega kuni 1420. aastateni ka ühtset maapäeva (seisuste ja valitsejate esindajate kogu). Maapäevast kujunes 15. sajandi lõpuks Liivimaa olulisim valitsusorgan, seal oli lisaks ordule ja piiskoppidele esindatud ka maaisandate vasallid ning kolm suuremat linna (Tallinn, Tartu ja Riia). Ametlikult oli Liivimaa Saksa-Rooma riigi ala, kuid keisri võim oli puhtalt formaalne. Suhted Saksa-Roomaga tihenesid alles 16. sajandil, kui loodi keiserlik kammerkohus ning Liivi ordumeister sai riigivürstiks ja piiskoppidega võrdseks valitsejaks Liivimaal. Vana-Liivimaa hakkas lagunema 1558. aastal, mil algas Vene-Liivi sõda ja konföderatsiooni idaosa okupeerisid venelased. 1559. aastal müüs Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop oma valdused Taani kuningale, kes andis need oma vennale hertsog Magnusele. Formaalselt jäid need veel mõnda aega (Kuramaa kuni 1583. ja Saare-Lääne piiskopkond kuni 1572. aastani)
Meeskohtuniku otsustele võidi edasi kaevata apellatsiooni korras kõrgemasse instantsi (Harju- ja Virumaal maanõunike kolleegiumile). Selle otsus oli harilikult lõplik. Ordu maades oli esimese astme kohtuks foogt või komtuur ja järgmiseks astmeks kõrgem kohus, mille eesistujaks oli ordumeister. Stiftides oli esimeseks astmeks meeskohtunik ja teine stiftinõukogu. Piiskopi otsustele võis edasi kaevata ülemmaakohtusse, mis arutas asja koos maanõukoguga. Ajastu lõpus tekkis kammerkohus, kuhu võidi samuti kohalikele otsustele edasi kaevata. Tsiviilasjades pidid pooled teineteist ise kutsuma kohtusse, mis toimus nii, et kaebaja saatis vastaspoolele kutse. Kohtus pidid olema esindatud mõlemad pooled. Linnakohtud- linnades oli kohtupidamine lihtsam. Esimeseks instantsiks oli linnafoogt, hiljem raad, kuna väiksemad küsimused jäid edasi foogtile. Ajastu algul oli edasikaebus võimalik maahärrale, hiljem emalinna raele.
esindaja, mõisakohtute võim erinev. N: Saare- Lääni ja Tartu käe- ja kaelaõigus, ordumaadel õigus ainult naha ja kõrvade üle. Adrakohus: tegeles maaküsimustega (piiritles), talumaade suuruse kindlaks määramine ning ärakaranud talupoegade tagsinõudumine. Vasallide meeskohtud: lahendas vasallide vahelisi probleeme ja vaidlusi. I-aste maahärra esindaja ja vasalli esindus; II-aste stifti nõukogu; III-aste kammerkohus ( tekkis 13 saj. lõpus). Linnakohtud: esialgu kriminaal-, tsiviil- ja administratiivasjad rae käes. Krim. ja admin. asjades rae otsused lõplikud, tsiviilasju võis edasi kaevata Lüübekisse/ Riiga. Edaspidi läksid asjad kohtufoogtide kompetentsi. Kohtufoogt koos abilise ja sekretäriga moodustasid alamkohtu, lõpliku otsuse, edasikaebamise korral, langetamise õigus rael. 7 11
annaabi.ee 
