langenut. Väikesed polnud ka Saksa poole kaotused, mis ulatusid mitmekümne tuhande meheni. 25.08 1944 hõivas Punaarmee Tartu. Sakslaste taandumisega algas Vene pealetung. 22.09 1944 jõudis Punaarmee Tallinna. 26. septembril langes Virtsu. 24. novembril jõuti Sõrve poolsaare tippu. Jõudis kätte suur põgemine (Eestist lahkus u. 80 000 ). Põgenesid rikkamad inimesed, kuna laevadega põgenemine maksis raha. Paljud põgenesid kaluripaatidega. Lahkumisel hukkus üle 6000 inimese. Peamised sihtkohad olid Rootsi, Soome, Sks, Austraalia, Kanda, USA Taasiseseisvumiskatsega loodeti 1918.a. veebruarisündmuste kordumisele. 18.septembril 1944.a . nimetas iseseisva Eesti Vabariigi viimane peaminister J.Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse ning uus valitsus deklareeris oma erapooletust käivas sõjas. Veel üritati tulutult leida Eesti Vabariigi taastamisele tunnustust rahvusvahelisel tasandil
Talvesõja ajal läks ametlikel andmetel Soome 57 meest, kevadel 1943 ca 300, sügisel (aug.- dets.) 1943. a. umbes 2700 ja talvel ( jaan.-märts ) 1944. u. 250 meest. Talvesõja ajal oli ülemineku põhjuseks tugev hõimutunne ja tahe aidata soomlasi. 1943. a. lisandusid Saksa mobilisatsioonist tingitud tegurid, väljaõppe saamise võimalus Soomes ja idee Eesti relvajõududele aluse panemiseks. Soome põgenejate ülevedamine oli 1943. a. kevadel juhuslik. Mindi kas kaluripaatidega või saadi koht mõnes laevas. 1943.a. sügisel sai ülevedu organiseeritud mõõtmed suurem osa põgenikke viidi üle suurtel paatidel läbi rannikul asuvate vahenduskohtade. Mitmed ülevedajad olid siis oma ala ametimehed, osalt endised piiritusevedajad. Töö oli ohtlik ja nad võtsid selle eest väljakujunenud tasu 2000-3000 ostmarka või 10 kuldrubla. Peab märkima, et samaaegselt oli ülevedamine isamaaline ja humanistlik tegu.
korpuse 131. laskurdiviisi väeosad komandör kindral Pjotr Romanenkoga eesotsas. Need allutati Saaremaal operatiivselt 8. korpuse juhtimise alla. Paksus hommikuudus ning suurtükitule katte all maabus dessant edukalt. Sakslased olid dessanti oodanud pigem põhja- või lõunarannikult, kus meri sügavam ja suuremad laevad pääsevad liikuma (ERAF, f. 32, n. 9, s. 2; Melzer 1960, 70). Nüüd oli tuldud kaluripaatides ja ameeriklastelt saadud amfiibautode ning dessantpraamidega. Et kaluripaatidega oli 1944. aasta sügisel Eesti randades kitsas, siis olid punaarmeelasedki neid lisaks Soomest kaasa toonud. Sedapuhku küll meeskondadeta. Dessant, mida oli oodatud iga päev, jõudis kohale siiski ootamatult. Ainult mõni üksik väiksem grupp suutis jääda kaitsele ja pani vastu, rünnak mööda Väina tammi löödi esialgu tagasi. Olukorda püüdis päästa 23. jalaväediviisi 67. grenaderirügemendi ülem ooberst Graf zu Eulenburg oma võitlusgrupiga (67. ja 323. grenaderirügement 218
Kohtusid ootamatult Porkuni all. 21.09.1944 - Porkuni lahing. Eestis läbi ajaloo suurim mandril peetud lahing. Võistlesid eestalsed omavahel. Laskurkorpusest moodustati motoriseeritud üksus, mis jõudus 22.09.1944 Tallinna juurde. Edasi liikus see lääne poole ja forseeris Väik- ja Suurväina. 22.09.1944 - Punaarmee vallutas Tallinna sakslaste käest. 1944 september- Eestlased hakkasid Rootsi põgenema. Paljud neist kaluripaatidega. Kokku 80'000 inimest. Põgenes ka Eesti vaimueliit - "ajude väljavool." Paljud põgenikud läksid edasi USA-sse. Kuu lõpuks vallutati punaarmee poolt Eesti mandriosa. 07.10.1944 - Saaremaal Tehumardi öö lahing. Öö oli nii pime, et sõdurid pidid teiste päid katsuma, et aru saada, kas tegu on vaenlasega või omaga. Venelased olid kiilakad, Wehrmachti sõduritel olid juuksed peas. Sakslased tühjendasi Sõrve poolsaare tsiviilelanikest, et seal oleks vabam võidelda. 24.11
annaabi.ee 
