Inimene Vutlaris Anton Tsehhov Mironossitskoje küla serval, külavanem Prokofi küünis seadsid hilistunud kütid loomaarst Ivan Ivanõts ja günaasiumiõpetaja Burkin end öömajale. Burkin jutustas Inavõtsile loo tema sõbrast ja naabrist Belikovist, kes oli küla koolis kreeka keele õpetaja ja kes suri kuu aega tagasi. Belikov kõndis alati vihmavarjuga, kalossidega ja sooja palituga isegi siis, kui oli soe ilm. Ta varjas oma nägu alati krae taha. Ta paistis nagu vutlaris ehk koorega ümbritsetud. Belikov tahtis eralduda kõigest. Kõiksugused üleastumised, kõrvalekaldumised, patustamised reeglite vastu, tegid ta nukraks. Ta tihtipeale ütles, et gümnaasiumis käitub noorsugu halvasti. Belikov laskis õpetajatel kaks õpilast välja visata, sest nad käratsesid. Ta käis teiste kolleegide juures istumas, kuna pidas seda oma kohustuseks
) Inimene Vutlaris Anton Tsehhov Mironossitskoje küla serval, külavanem Prokofi küünis seadsid hilistunud kütid loomaarst Ivan Ivanõts ja günaasiumiõpetaja Burkin end öömajale. Burkin jutustas Inavõtsile loo tema sõbrast ja naabrist Belikovist, kes oli küla koolis kreeka keele õpetaja ja kes suri kuu aega tagasi. Belikov kõndis alati vihmavarjuga, kalossidega ja sooja palituga isegi siis, kui oli soe ilm. Ta varjas oma nägu alati krae taha. Ta paistis nagu vutlaris ehk koorega ümbritsetud. Belikov tahtis eralduda kõigest. Kõiksugused üleastumised, kõrvalekaldumised, patustamised reeglite vastu, tegid ta nukraks. Ta tihtipeale ütles, et gümnaasiumis käitub noorsugu halvasti. Belikov laskis õpetajatel kaks õpilast välja visata, sest nad käratsesid. Ta käis teiste kolleegide juures istumas, kuna pidas seda oma kohustuseks
ämblikuga abielluda. Ja kui kord direktori naine talle mõista andis, et oleks hea ta õde sellise soliidse, kõigi poolt austatud inimesega nagu Belikov paari panna, siis kortsutas ta kulmu ning urises: ,,Pole minu asi. Mingu kas või rästikmaole, mina ei armasta end võõrastesse asjadesse segada." Nüüd kuulake, mis edasi sai. Keegi naljavend oli joonistanud karikatuuri: läheb Belikov kalossidega, püksisääred üles keeratud, vihmavari peal, ja Varenka tema käe alt kinni hoides; allkiri: ,,minu antropos". Ilme oli tabatud, kas mõistate, otse imeväärselt. Kunstnik oli töötanud vist mõnegi öö, sest kõik poeg- ja tütarlastegümnaasiumi õpetajad, seminari õpetajad, ametnikud, - kõik said oma eksemplari. Sai ka Belikov. Karikatuur avaldas temale kõige raskemat mõju. Väljume koos kodust, - see oli just esimesel mail, pühapäeval, ja me kõik, õpetajad ja
sissemaksuks kätte. Selle peale käratas Persikov ta välja. Tüüp aga unustas oma kalossid sinna. Persikov käskis need minema visata Veidi aja pärast ilmusid uued külalised. Kaks neist tulid kabinetti sisse, kolmas aga jäi pimedasse esikusse, kuid kohta, kust võis kõigest ülevaadet omada. Need mehed olid kuskilt valitsusest või nii, kuhu Persikov pärast eelneva venna lahkmist helistas ja kaebas eelnevast kalossidega mehest. Uuriti mehe välimust ja visiitkaarti jms. Mehed lubasid edaspidi tagada professorile rahu ja kambrite ohutuse. Järgmisel päeval midagi erilist ei juhutnud. Lisaks käisid mõned üliõpilased vastamas, kes lootusetult läbi kukkusid. Paar päeva hiljem tuli tema juurde Bronski, kes hakkas kanade kohta uurima, kuid prof türitas talle selgeks teha, et tema nende kohta midagi suurt ei tea, et tema pole kanade
annaabi.ee 
