Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Vahel rajati ringi sisse mitu kirstu või ümbritseti kalme 2-3 kiviringiga. Kui kalmes oli mitu maetut, siis keskel oli perekonnapea ja ülejäänud paiknesid keskse kivikirstu ja ringi vahelisel alal. Eesti üks vanimaid kivikirstkalmete rühmi pärineb IX-VIII saj. eKr. See avastati Jõelähtmes Tallinn-Narva maantee ääres. Kivikirstkalmed olid valitsevaks kalmevormiks kuni I sajandini pKr. Ojamaalt lähtunud eeskujudel ehitati Eestis ka mõned laevkalmed. Neid ümbritsevad kivid olid paigutatud laevakujuliselt. Kalmete sees asuvatesse väiksematesse kivikirstudesse maeti surnuid põletatult. Kaks tuntumat laevkalmet asuvad Saaremaal Sõrve poolsaarel. Kivikirstkalmega üheaegselt levisid Eestis ühed mõistatuslikumad muistised-väikeselohulised kultusekivid. Lohkude omaaegne tähendus pole teada.
kuuluvus on seetõttu ebaselge. Lisaks rajati varaseid tarandkalmeid, väikeste tarandikega kalmeid ja kangurkalmeid. Seega olid üheaegselt kasutusel mitmed erinevad kalmetüübid, nagu on täheldatav ka mitmetel muudel perioodidel ning maadel. Samas võib üsna kindlalt oletada, et kalmevormidde variantiderikkus ei tähenda erinevat ideoloogiat. Eelrooma rauaaegsetest kalmetest on kõige problemaatilisemad nn varased tarandkalmed, mille kas üheks alaliigiks või lausa eraldi kalmevormiks tuleb pidada väikeste tarandikega kalmeid. Samuti on polemiseeritav eelpoolnimetatud kalmete seos rooma rauaaegsete tarandkalmetega. Kuigi eelrooma rauaaegsed nelinurksete piiretega kalmed "avastati" alles 1970. aastatel (suur osa neist oli küll varem kaevatud, kuid teisiti dateeritud), on nende 14 Tõugu kalmed Põhja-Eestis tüpoloogia ja dateeringute kohta esitatud kogati pea vastandlikke arvamusi. Põhiliselt on
haudadesse, siis nüüd hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitisi kivikirstkalmeid. Reeglina maeti kesksesse kirstu mees, ilmselt perekonnapea, kelle tähtsus oli sellel ajajärgul tublisti kasvanud. Kui kalmes oli mitu kadunukest, siis paiknesid ülejäänud keskse kivikirstu ja ringi vahelisel alal. Ojamaalt lähtunud eeskujudel ehitati Eestis ka mõned laevkalmed, kus piirdekivid olid paigutatud laevakujuliselt. Kivikirstkalmed olid Eestis valitsevaks kalmevormiks kuni I sajandini p.Kr. (R. Kalle, ... 2005). Keskmisel rauaajal (V sajandi teisest poolest kuni VIII sajandi lõpuni) maeti sageli edasi vanadesse olemasolevatesse tarandkalmetesse. Uued sel perioodil rajatud kivikalmed kujutasid endast aga ilma sisekonstruktsioonideta lihtsaid kivikuhelikke. Olulise muutusena hakati panustena lisama relvi (V. Lang, ... 2003). I aastatuhande keskpaigast alates levisid Kagu- ja Ida-Eestis, enamasti väljaspool kivikalmete levikuala, liivakääpad
annaabi.ee 
