rahvast, et ühiskonnaprobleemiks on seda raske lugeda. Kui võõrandumine 21. sajandil üldse mingi probleem on, siis on see pigem individuaalne kui terve riigi või lausa maailma rahva oma. Ei saa öelda, et igapäevaselt linnas ringi jalutades ei näeks kohvikus istuvaid sõpru, kes on pidanud targemaks oma vestluse messenger'ist pärisellu tuua, või tänava peal üksteist ära tundnud vanu tuttavaid üksteist soojalt kallistamas. Võõrandumine toimus 20. sajandil ning sinna see ka jäi, midagi hullemaks ei ole vahepeal läinud. Nagu inimesed pole üksteisest aja jooksul rohkem võõrandunud, pole nad ka otseselt muutunud ei kurvemaks ega ka õnnelikumaks. Võrreldes tänapäeva modernismiajastuga, leiab nende vahel palju sarnasusi: toimub globaliseerumine, mille pärast paljud inimesed ei ole enam kontaktis oma juurtega, elus tundub lugevat ainult materiaalne jõukus, paljud tunnevad
võimalikult magus. Möödub 10 minutit ennem kui prokurör lõpetab, ning Kohtunik Liisat nimepidi hüüab. Liisa võpatab, kuid mõistab olukorda kiirelt ning tõuseb püsti. Kohtunik : Kas te tunnistate ennast juhtunus süüdlaseks? Liisa : Ei tunnista. Kohtunik : Siis ma annan sõna prokurörile. Prokurör : Liisa, kuidas teie tüli Mariaga algas? Liisa : Meie tüli algas sellest, et ma läksin oma mehest lahku, ning ma nägin Mariat nädal aega hiljem selle sama mehega kallistamas. Ilmselgelt oli aru saada, et tegemist ei olnud ainult sõpruse tasemele jääva kallistusega, vaid midagi enamat. Kui ma Mariaga rääkima hakkasin, et miks tal Markusega suhe on, hakkas ta tegema minu kohta erinevaid üleolevaid märkusi. Selle peale paisus meie tüli nii suureks, et ma ütlesin talle, et ma ei taha teda enam kunagi näha. Prokurör : Milliseid märkusi ta teie kohta tegi? Liisa : Ta mainis, et ma ei ole Markuse jaoks piisavalt hea
oimukohtadele, liiga teravana ja otsekui hanesulg küünitab linnunäost ette nina, liiga kitsalõikelised, liga salapärased on suletud huuled ja nõrk nende helitu hääl, liiga väikesed ja kogu valgustusjõust hoolimata varjatud on silmad, kusagil ei õhku tugevat värvi. Seda õpetatud meest on raske ette kujutada noorena, house seljas ratsutamas, ujumas ja vehklemas, naistega naljatamas või koguni neid kallistamas, tuules ja rajumöllus, kõva häälega kõnelemas ja naermas. Selle peene, väheke konservilikult tuima munganäo puhul tulevad kõigepealt tahtmatult mõttesse suletud aknad, ahjusoe, raamatutolm, ärkvel oldud ööd ja töörohked päevad; sellest jahedast näost ei vooga soojust ega kiirga jõudu. Erasmus kannatas eluaeg ebakindla tervise pärast, teda kimbutasid pidevalt väga mitmesugused haigused. Tol ajal rändas katk mõrtsuka kombel ühelt maalt teisele