olema kommuunid, mis koondavad sarnase loomusega inimesi, kes tänu ühisele kasvatusele ja õpetusele ei vajaks üldisi formaliseeritud seadusi, sest tülid saavad lahendatud mitteformaliseeritud vastastikuse suhtlemise abil (midagi 20-nda sajandi hipiliikumise sarnast)? Antiphon oleks sel juhul mingit laadi antiikne visionäär ja utopist. Veel üheks sofistiks, keda Platon oma teoses “Gorgias” (483a-484a) kujutab nomos – physis vastandust kasutavana argumenteerimas, on Kallikles. Arutluskäik, mille Kallikles seal esitab, on järgmine. Loomu poolest, physis`e-päraselt, on tugevam üle nõrgemast, parem üle viletsamast. Nomos – universaalselt kehtiv seadusandlus – teeb aga midagi vastupidist – käsitleb kõiki ühesugustena, st. käsitleb võrdsetena neid, kes tegelikult võrdsed ei ole. Kallikles astub siit aga veel sammu sügavamale: jutt üldistest ja õiglastest seadustest on tema veendumuse kohaselt tegelikult
Alkidamas „Jumal on kõik inimesed loonud vabadena ega ole kedagi teinud sünni poolest orjaks.“ Herakleitos ja Pythagoras küll eristasid positiivset ja loomuõigust, kuid tegemist oli pigem alluvussuhtega ning mitte vastandumisega - Sofistid – esimesed liberaalid – selgitab ehk nii mõndagi ka tänapäeva poliitikas – kõnekunst ja demagoogia – tõde esitatakse ja kaitstakse tõe „tellija“ kaudu. Sofistide kolmas suund – tugevama loomuõigus Kallikles (5 saj e. kr) suunas kriitika rahvavalitsuse ja demokraatia vastu. See kohtlevat kõiki ühesugustena, kuigi inimesed on oma loomult erinevad. Tugeva ja nõrga, õilsa ja kehva, tubli ja laisa võrdsustamine on ebaloomulik. Õige käitumine on allutatud inimese võimetele, tugevusele Inimene on vaba otsustama ja maha raputama kõik paberseadustega kehtestatud ahelad.
Ta provotseerib ettevaatamatu, pahura ning kergesti ärrituva sofisti Trasymachose tunnistama järgmist definitsiooni: ,,Kuula siis", ütles vihane sofist, ,,ma kuulutan et võim on õigus, ja õiglus pole midagi muud kui tugevama kasu". See on õpetus, mida meie päevil seotakse Nietzsche nimega. Võib-olla pole filosoofia ajaloos see õpetus paremini sõnastatud kui Platoni enda poolt dialoogis "Gorgias". Seal paljastab liigset filosofeerimist põlgav aristokraat Kallikles moraali kui nõrkade leiutise tugevate võimu kahjutukstegemiseks. Sofist arvates õiglus pole meeste, vaid sulaste moraal; see on orjamoraal, mitte kangelasmoraal. Siin esineb eetika fundamentaalne probleem: mis on õiglus? Kas peame otsima õiglust või võimu? Kas on parem olla hea või tugev? Esiti Sokrates, s.o. Platon, ei vasta üldse. Ta vihjab vaid sellele, et õiglus on indiviididevaheline suhe, mis sõltub sotsiaalsest korrast
KR.) järgi on seadus inimese türanniks ja sunnib paljut loomuvastusi (Platon, Protagoras, 337). Alkidamas väitis, et Jumal on kõik inimesed loonud vabadena ega kedagi teinud sünni poolest orjaks. Sofistide kosmopoliitilises loomuõigusmõttes on nähtud ka üldse inimõiguste idee algupära. Esimene samm selle ideeni jõudmiseks on kahtlemata kõikide võrdsuse tunnistamine. Sofistid siit edasi siiski ei läinud ega püüdnud täita konkreetne sisuga. Kallikles (5. saj. e. Kr.) see vastu kritiseeris rahvavalitsuse ja demokraatia, mis kohtleb kõiki ühesugustena, ehkki inimesed on oma olemuselt erinevad. Võrdsustamine on ebaloomulik [Luts 1997, lk 56]. Sofistide subjektivistliku värvinguga õigusfilosoofia järgi: 1. ,,Loomust", ,,loomulikku" võib sisustada ka subjektiivselt, sidudes selle predikaadi inimesega (varasema kosmilise ja kõikehaarava korra asemel). 6 2
annaabi.ee 
