järske kaljuseid kaldaid. Peaaegu taimestikuta mäed, mis piiravad Põhja-Norra hiigelfjorde (Varanger, Tana Porsangen, Alta), on eriti eriti kulunud ja seetõttu ümaramate, pehmemate vormidega ning neid lahutab veepiitrist mõnikord isegi paari kilomeetri laiune kruusaga kaetud rannariba, mida mööda tänapäeval kulgevad ilusad autoteed. Lääne-Norra fjordide kaldad on väga vaheldusrikkad. Tihti võib seal näha peaaegu püstloodis kaljuseinu või järsunõlvalisi teravvormilisi mägesid, mis otse veepiirilt kerkivad. Mägede kõrgus veepinnast on mitusada kilomeetrit ja sageli jätkub kaljusein vee alla veel sügavamalegi(suurim sügavus on mõõdetus Sognefordis 1308 meetrit). Stavangerist alates on Fjordidemaa esimene suur loodusime Boknafjord. See algab avara, aga saarterohke merelahena, mis jaguneb mandrisse tungides paljudeks kitsamateks fjordideks.
järske kaljuseid kaldaid. Peaaegu taimestikuta mäed, mis piiravad Põhja-Norra hiigelfjorde (Varanger, Tana Porsangen, Alta), on eriti eriti kulunud ja seetõttu ümaramate, pehmemate vormidega ning neid lahutab veepiitrist mõnikord isegi paari kilomeetri laiune kruusaga kaetud rannariba, mida mööda tänapäeval kulgevad ilusad autoteed. Lääne-Norra fjordide kaldad on väga vaheldusrikkad. Tihti võib seal näha peaaegu püstloodis kaljuseinu või järsunõlvalisi teravvormilisi mägesid, mis otse veepiirilt kerkivad. Mägede kõrgus veepinnast on mitusada kilomeetrit ja sageli jätkub kaljusein vee alla veel sügavamalegi(suurim sügavus on mõõdetus Sognefordis 1308 meetrit). Stavangerist alates on Fjordidemaa esimene suur loodusime Boknafjord. See algab avara, aga saarterohke merelahena, mis jaguneb mandrisse tungides paljudeks kitsamateks fjordideks.
Üldiselt pidid naised ja täisealised neiud seidasid vältima, mida on seletatud ka sooviga naisi kaitsta, sest kuigi seid võis ka põhjapõdrakontidest või kalaluudest uued olevused luua, peeti teda karmiks jumalaks, kes nõudis täpset ja pidevat austamist. Seidakultust on nimetatud ,,siida poolt korraldatud perekondlikuks organisatsiooniks, mis aktualiseerub pere või klanni vanema tegevuse toimel eriolukordades" (J. Pentikäinen). Omapäraseid kaljuseinu ja koopaid on peetud vaimude või ,,maa-aluste inimeste" elukohaks, kus tuli säilitada vaikust ja haldjale ohverdada. Pühadeks peeti ka teatud jõgesid, allikaid, koskesid ja selge veega järvesid (saiva), mis asuvad mägedes või orgudes ja kuhu ei voola sisse ega välja jõgesid ning millel on kaks põhja. Saiva-sõna on võinud tähistada ka magedat vett vastandina mereveele, koolasaamidel tähistab sõna lõuna- või edelakaart. Saiva-kultust on ühendatud saamide surnutekultusega.
Kuid see sügav mulje kadus peagi ja vallatamine algas uuesti. Niipea kui süüdati mõni küünal, tormati selle omaniku kallale; järgnes heitlus ja vapper vastupanu, kuid varsti oli küünal maha löödud või ära puhutud, ja siis kostis rõõmus naerulagin ning algas uus jaht. Kuid igal asjal on lõpp. Vähehaaval liikus rongkäik järsult allapoole laskuvat peakäiku mööda edasi, küünlatulukeste 168 rea valgustades ährriaselt kõrgeid kaljuseinu peaaegu kuni nende ühinemise punktini kuuekümne jala kõrgusel. See peakäik oli ainult kaheksa või kümme jalga lai. Iga paari sammu järel harunesid kummalegi poole kõrged ning veel kitsamad lõhed, sest McDougali koobas oli tegelikult vaid määratu suur kõverate käikude labürint, kus käigud jooksid risti-rästi üksteisest läbi ega viinud kuhugi välja. Räägiti, et siin lõhede ja kuristike rägastikus võis rännata päevi ja öid, ilma et koopa
annaabi.ee 
