ja ookriga. Maalid olid rituaalsed. Enam kujutati jahiloomi: härgi, põhjapõtru, siga, hobust, aga ka lõvi ja karu. Loomad olid kujutatud üsna detailselt. Kuulsamad koopad on Alfomera ja Lascaux. Skulptuure tehti kivist ja luust. Kujutati loomi ja naisi. Viimaseid nim. Veenusteks. Need olid ca. 20 cm kõrgused. Ornament muster. Tuntumad motiivid: CCCCC vee sümbol; tule sümbol; 0 päike. Mesoliitikumi kunst (10 000 6000 eKr) Koobaste asemel maaliti lahtistele kaljuseintele. Hakati tegelema primitiivse karjakasvatuse ja põlluharimisega. Kaljujoonistused olid enam skemaatilisemad ja mitte nii detailsed. Hakati kujutama r ohkem inimesi. Neid kujutati liikumises näit. jahtimises. Uus teema oli naiste ja laste kujutamine kodumajapidamises. Põhilised leiukohad: Hispaania, Maroko ja Kesk-Aasia. Neoliitikumi kunst (4000 2000 eKr) Hakati kasutama savi. Savist tehti nõusid ja elamuid. Tehti ka meeste ja naiste kultus kujukesi
teineteisega nii lähestikku, et tundub, nagu need võiksid puutuda ülevalt kokku. Kõige kitsamat kohta kutsutakse Portes ehk ``Väravad`` - seal on kuristiku seinad 500 meetri kõrgused, ent jõe kõrgusel on vaid 3 meetrit teineteisest eemal ning serva pealt ainult 9 meetrit. Levka ehk Valgetesse mägedesse on selle kuristiku lõiganud Tarraiose jõgi. Talvel on see jõgi raevukas kärestik ja suvel vulisev ojake ning Vahemerelist päikesepaistet saab kuristik päevas vaid mõne minuti. Kaljuseintele klammerduvad küpressid, oleandrid ja viigipuud ning läbi õhu vuhisevad kaljuhakid, kotkad ja pistrikud. Kuristikus asub mahajäetud Samaria küla, mis hüljati 1962. aastal, mil piirkond kuulutati rahvuspargiks. Allavoolu kuristik laieneb. Kuristik algab Omalose platoolt ja lõpeb 16 km kaugusel Ayia Roumeli külas. Ayia Roumeli on keskendunud diktamosele- see on ravimteede koostisosaks olev taim ja kri- kri'de (metsikute kitsede) lemmiksöök
Mitmesugused üleni lihvitud talvad. Savi-iidolid. Neoliitikumis kaljukunst. Vanimad u 4900 eKr, ent võivad pärineda juba varasemast perioodist. Esimene leiti 1911.a. Kirkkonummelt. Leidjaks Jean Sibelius. Tema leitu võib pärineda juba mesoliitikumist v varase kammkeraamika kultuuri ajast. Punase värviga kaljupinnal võrgulaadne ornament. Tehtud punase värviga vee ääres olevatele siledatele püstloodis kaljuseintele. Välja valitud päikesepoolne murdpindne järsak, jää poolt lihvitud sein, maamärgiks sobiv rändrahn; erilise kujuga kalju. Leitud neid peamiselt Soome idaosast, kõige tihedamalt Saimaa ja Kymijoe vahel. Praeguseks Soomes u 75 kaljumaalingute leiukohta, lisaks veel üle 20 ookrilaigu. Suurem osa katab väikesi alasid (u 1,5 x 2 m). Üle 600 kujutise. Kõige rohkem: inimene, põder, sarve- ja paadikujutis; käsi. Lisaks: võrgutaoline kujutis, siksakjooni, linde, kalu,
erinevatele liikidele vaatamata ühte hauda või vähemalt ühisele maaaladele". Vanade egiptlaste puhul pärineb loomade jumalikustamine ajast, mil inimene oli ümbritseva maailma suhtes veel abitu. Inimese jõuetusest võitluses loodusega tekkinud religioossete uskumuste vanimatest vormidest võib kaljujooniste põhjal jälgida maagilisi talitusi, tõenäoliselt ka totemistlikke kujutlusi. Maagilised talitused on tihedas seoses tootmisega. See oli aeg, kui kiviaja inimesed maalisid kaljuseintele looma, mida nad lootsid maha lüüa. Hilisem loomakummardamine võis olla totemismi jäänuk, kuid tõenäoliselt oli see lihtsalt sümboolne tegevus. Isegi kui totemistlikud riitused ning uskumused kaotavad oma esialgse tähenduse, võib tootemloom säilitada oma loomse kuju. On öeldud, et mitte ainult üksikuid loomi, vaid kõiki vastava liigi esindajaid peeti konkreetsetes nomostes pühaks. Nende kohta kirjutas prof. Wiedemann: "Loomi ei jumalustatud, pigem arvati, et
Nad hulkusid koos teistega pimedais käikudes, vaadeldes koopa tuntud imesid, mis olid ristitud kaunis liialdatud nimedega, nagu «Võõrastetuba», «Katedraal», «Aladini palee» jne. Siis algas peitemäng, ja Tom ja Becky võtsid sellest innukalt osa, kuni see pingutus veidi väsitavaks muutus. Siis rändasid nad üht looklevat käiku mööda edasi, hoides küünlaid kõrgel ja lugedes nimede, kuupäevade, aadresside ja motode vassitud võrku, mis oli kaljuseintele maalitud (küünlatahmaga). Ikka edasi liikudes ja juttu ajades ei pannud nad tähelegi, et nad viibisid nüüd koopa osas, kus seintel ei olnud sääraseid freskomaalinguid. Nad suitsutasid 181 omad nimed ühe rippuva kaljuserva alla ja läksid edasi. Nüüd jõudsid nad kohta, kus etteulatuvalt kaljurahnult allanirisev ojake, tuues kaasa lubjakivisetteid, oli pikkade sajandite kestel moodustanud sätendavast hävimatust kivist pitsilise ja kurrulise Niagara. Tom puges oma
annaabi.ee 
