Kristjan Jaak räägib neis retoorilise ülevusega laulja suurest missioonist rahvaste elus. Oma populaarseimas oodis ,,Kuu" loob ta eredate loodusnähtuste abil üleva pildi Eesti maakeelest. Seal kasutab ta värvikaid epiteete, metafoore, kordusi ja mitmeid teisi huvitavaid stiilivõtteid. Kuu Kas lauluallikas Külmas põhjatuules Minu rahva meelesse Oma kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas Ilusa lõhnaga mirdike Vilusas kaljuorus Ei või õitseda kaunisti: Kas siis meie maa keel, Mis kui tasa ojake 7 Oma ilu tundmata Heinamaa läbi, sinise Taeva kullases tules Rahuga on jookslemas, Ehk ka toreda häälega, Oma rammu tundmata, Taeva müristamisega Kui meri on hüüdmas: Kas siis selle maa keel Laulutuules ei või Taevani tõustes üles Igavikku omale otsida? Siis ma võtan teid, Selge, sinise taeva Tähed, maa pealt
Nii kui vahuse jõe Kas lauluallikas mürisevad lained, külmas põhjatuules mis kalju pealta minu rahva meelesse langevad oru sisse; oma kastet ei vala? nii kui taeva pikne musta pilvede alla Kui siin lumises põhjas hirmsasti kärgatab: ilusa lõhnaga mirdike nõnda on jooksmas laulu vilusas kaljuorus ilus tuline oja ei või õitseda kauniste: Kas siis meie maa keel, Nii kui valguse allikas mis kui tasa ojake seisab austet laulja oma ilu ei tundes oma vendade keske'ella Heinamaa läbi, sinise Kärgatab pikne, taeva kullases tules ja metsad on vait: rahuga on jookslemas,
Kristjan Jaak Petersoni 19. sajandi algul kirjutatud eestikeelsed luuletused avaldati ja jõudsid eesti kirjandusse sajand hiljem. Kristjan Jaak Petersoni tunti 19. sajandil põhiliselt tema rootsi keelest saksa keelde tõlgitud, ümber töötatud ja täiendatud Christfrid Gananderi "Soome mütoloogia" järgi. Kuu" Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meelesse oma kastet ei vala? Kui siin lumises põhjas ilusas haisuga mürdike viluses kaljuorus ei või õitseda kaunisti: kas siis meie maa keel, mis kui tasane ojake, oma ilu tundmata, heinamaa läbi, sinise taeva kullases tules rahuga on jookslemas, ega toreda häälega, oma rammu tundmata, taeva müristamisega kui meri on hüüdmas; kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Ärkamisaja alguses koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg",
annaabi.ee 
