külades asuvad suhteliselt ulatuslikud põllualad. Looduskaitsealad Kõrvemaa maastikukaitseala Kõrvemaa maastikukaitseala asub Anija, Kõue, Albu, Paide ja Tapa vallas Harju-, Järva- ja Lääne-Virumaal. Kaitseala põhieesmärk on sealsete vahelduvate pinnavormide, soo-, lammi- ja metsakoosluste ning kaitstavate liikide elupaikade kaitse. Kaitseala ulatuslikud soo- ja metsaalad pakuvad turvalist elupaika inimpelglikele loomadele sealhulgas kaljukotkastele, muuhulgas on kaitsealalt leitud 23 liiki käpalisi. Kaitseala hõlmab puutumatuid või vähese inimmõjutusega sooalasid Epu-Kakerdi soostikus(Kakerdaja, Kautla, Kodru, Seli, Laiksaare, Tartussaare, Aegviidu, Tellissaare ja Põhjaku raba ning Kilingi soo), lisaks neile mitmeid väljapaistvaid pinnavorme, sealhulgas Mägede- ja Taganurga mõhnastikke, Külvandu luitestikke, Jäneda - Aegviidu ning Matsimäe -Voose oose ning paljusid väikevoore.
Metstoa Umerikjärv (14m). Albu ja Ambla vallas on põllumaadel näha huvitavaid, langatustest lainjaiks muutunud karstialasid. Mitmed siinsed pinnavormid on esitatud (või soovitatud kanda) Eesti ürglooduse raamatusse. Kaitsealal on rohkesti oose ja sandureid, samuti kaks mõhnastikku. Aegviidu ümbruses leidub mitmeid järvi, neist tuntumad on Aegviidu Nelijärved. Kaitseala ulatuslikud soo- ja metsaalad pakuvad turvalist elupaika inimpelglikele loomadele sealhulgas kaljukotkastele. Kõrvemaa on tihedalt seotud ka A. H. Tammsaare elu ja tegevusega. Maastikukaitseala on põhiliselt tasandikuline, ulatudes üle merepinna 60-80 m. Rohkesti leidub kaitsealal oose. Mõhnastikke on kaks - Mägede ja Taganurga. Järvi on 12. Suurim järv on Urbukse (4,6 ha), sügavaim on Purgatsi (13 m). 5. Milliseid haruldasi taime- ja loomaliike seal elab? Taimegeograafiliselt moodustab Kõrvemaa tajutava piiriala: siit võib leida mitmeid oma
Sooservades lisanduvad neile veel mustikad, sinikad ja pohlad. Siin võib leida rohkesti seeni, peamiselt pilvikuid ning männiriisikaid. Mahajäetud turbavälju, kus enam kaevandamist ei toimu, saab kasutada jõhvikate kasvatamiseks. Sellistel „jõhvikapõldudel“ on saak tunduvalt suurem kui looduslikel aladel. Mitme tuhande hektari suurused sood on puutumatud loodusmassiivid, kus leiavad elupaiga häirimise suhtes tundlikud loomaliigid. Meie sood on elupaigaks huntidele, kaljukotkastele, tetredele ja paljudele teistele Euroopas haruldastele liikidele. Seetõttu on meie soodel suur looduskaitseline väärtus. Soid ohustavad tegurid Kõige suuremaks ohuks soodele on nende kuivendamine. Möödunud sajandi jooksul on märkimisväärne osa meie soodest turba kaevandamiseks ning metsa- ja põllumaa saamiseks kuivendatud. Sooserva rajatud kuivenduskraavid juhivad liigse vee minema. Selle tulemusena alaneb veetase ning kaovad niiskuslembesed taimed.
annaabi.ee 
