aastal sookaitsealade moodustamise käigus. Kaitseala põhieesmärgiks on suure, puhta vee varudega rabamassiivi kaitse. Laukesoost saab alguse ka Pirita jõgi. Kaitsealal asuvad suured sookurgede pesitsus- ja sügisesel läbirändel kogunemisalad. Kaitseala pindala on 2542 ha. Seda ala vääristavad puutumatu rabamassiiv oma imepäraste rabaelementide ja puhta vee varuga. Siin on suured sookurgede pesitsus- ja kogunemisalad ning tegutsemispiirkond kaljukotkale. Maastikukaitsealal kaitstakse eriti sookurgede pesitsuspaiku. 3. Matsalu rahvuspark Kaitseala pindala on 486,1 km². Matsalu rahvuspark hõlmab Matsalu lahte, selle suudme ümber olevat Väinamere osa, Kasari jõe alamjooksu (alates Risti-Virtsu maanteesillast), lahe ja jõe kaldaroostikke, üleujutatavat Kasari jõe luhta, rannakarjamaid, puisniite ja umbes 50 meresaart (neist suurimad on Tauksi, Liia, Sõmeri, Kumari ja Papilaid). Teised tuntumad laiud on Sipelgarahu ja Tondirahu.
Talvituvaid linde on 100-200. Suvel on Euroopa poupulatsiooni suurus 7900-10000 paari ning maailmas elab hinnanguliselt kuni 250000 isendit. Territooriume, kus kaljukotkas elab ja paaritub, väheneb pidevalt. 19. sajandil hukkus palju kotkaid talupoegade ja jahimeeste pärast. Hiljaaegu põldudel kasutatud mürgid vähendasid oluliselt kaljukotka sigimisvõimet. Keskkonnareostus ja metsade maharaiumine vähendavad pesitsemiseks sobivate puude arvu ning muudavad kaljukotkale sobivad jahiterritooriumid äärmiselt piiratuks. Üldiselt puuduvad kaljukotkal looduslikud vaenlased, kuid teadaolevalt Põhja-Ameerikas on ainukesed kiskjad, kes on tekitanud linnupoegadele ohtu grisli ja ahm. Kaljukotkaste kaitse Eestis kuuluvad kaljukotkad I kategooria kaitse alla, kuid Punasesse raamatusse neid veel kantuid ei ole .Esimese kategooria kaitse all on liigid, mis on Eestis haruldased, esinevad väga
õõtsiksoode, vanade loodusmetsade, rohunditerikaste kuusikute, soostuvate ja soo- lehtmetsade ning siirdesoo- ja rabametsade kaitse. Lisaks sellele on nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta I lisas nimetatud liik, kes on ühtlasi II kategooria kaitsealune liik, elupaikade kaitse (Piiumetsa maastikukaitseala kaitse-eeskiri). Kaitseala kuulub Natura 2000 kaitsealade võrku, kuna Piiumetsa on elupaigaks metsisele, soo- ja must toonekurele ning tedrele ja kaljukotkale (Sokk, 2003). Kaitseala asukoht Piiumetsa sookaitseala asub Kõrvemaa maastikurajoonis, Raplamaal Kaiu ja Käru ning Järvamaal Väätsa vallas. Soost idas kulgeb Paide - Kuimetsa maantee ja Pärnu jõgikonda kuuluv Piiumetsa ehk Lintsi jõgi. Soost lääne pool voolab Käru jõgi (Reier ja Kukk, 2000). Tegemist on ovaalse, kirde-edelasuunal väljavenitatud sooga. Suurema osa moodustab rohkete laugastega lageraba. Raba suhteline kõrgus on üle 2m ja absoluutne kõrgus 67m.
suured hane- ja luigeparved. Endla on puhke-ja toitepaigaks tuhandetele läbirändavatele partidele ja laukhanedele (Leito, 2003). Endla soostik on sündinud kunagiste järvede kinnikasvamisel ning põhjavetest küllastunud metsade soostumisel. Liigniiskuses osaliselt lagunenud taimejäänustest on tuhandete aastate jooksul kuhjunud paks turbakiht ning kerkinud mätliku pinnamoega kumerad rabad (Leito, 2003). Endla sood on elupaigaks merikotkale, kaljukotkale ja kalakotkale (Kuresoo, 1998). Muraka soostik Muraka soostik (pindalaga 12 400 ha) on üks rikkama ja mitmekesisema elustikuga rabamaastikke (Kuresoo, 1998). Ramsari alaks liideti 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008). Soostik hõlmab mitmesuguseid elupaiku- rabamassiivide vahel on nii siirde- kui madalsoid, lodumetsi ning eriilmesi põlismetsi soosaartel. Muraka soostik on liigirikas- seal elab kaljukotkaid, ikka veel kohatakse rabapüüsid, kes on Eestis jõudnud väljasuremise lävele
annaabi.ee 
