16) Seletage mõisted ,,tõeline väärtus", ,,mõõteväärtus", ,,mõõtemääramatus" Igasuguse mõõtmise tulemusele on omane teatav määramatus või mõõtemääramatus ebakindlus mõõtmise tulemuse suhtes. Mõõdetava suuruse tõeline väärtus ja viga ei ole üldjuhul eksperimentaalselt määratavad. Kui mõõteviga oleks teada, siis saaks mõõtetulemust korrigeerides kergesti leida mõõdetava suuruse tõelise väärtuse. 17) Seletage, kuidas koostada kalibreerimisgraafikut välisstandardiga? Keemilise analüüsi juures näeb kalibreerimine lihtsamal juhul järgmiselt: a) Valmistatakse analüüdi teadaolevate kontsentratsioonidega standardlahused (UV-Vis spektrofotomeetria, HPLC, AAS jne) b) Registreeritakse analüüsiaparaadi näidud nende lahuste või proovidega (etalonidega) c) Koostatakse graafik kalibreerimisgraafik, mis seob saadud näidud analüüdi kontsentratsioonidega.
Nende summarse konsentratsiooni saab määrata reaktsioonisegust. Kuna keetmisel taandub suhkrute toimel kompleksis sisalduv Cu(II) Cu(I)-ks, siis jääb lahusesse vaba triloon B, mistõttu lahus on sinine. Tiitrimisel reageerib lahuses olev vaba triloon B CuSO 4-ga. Kui kogu lahuses olev vaba triloon B on CuSO4-ga reageerinud, jääb lahus püsivalt rohekaks, sest moodustub kompleks Cu (II)-triloonkompleks. Värvuse muutust aitab detekteerida mureksiid. Vaadates kalibreerimisgraafikut, võiks pidada katset õnnestunuks, kuid kui heita pilk arvutatud aktiivsustele, siis A10 ja A20 erinevat üksteisest 21,9%. Arvan peapõhjuse leidvat ikka tiitrimises: tulemus 4,12 ml ei ole number, mille eest ma pea julgeksin anda, sest just viimase tilga lisamisel keerasin ma kraani vales suunas ning lahusesse sattus tublisti rohkem CuSO 4 lahust, kui oleks tohtinud. Arvestasin ,,sorina kestust" ja seda, kui palju ,,umbes" selle ajaga lahusesse CuSO4-a võis minna
Meetod on tasakaaluline st tasakaaluolekus voolutugevus on null. Potentsiomeetria aluseks on Nernsti võrrand. Tüüpilised rakendused: pH mõõtmine, ioonselektiivsed elektroodid. Potentsiomeetrilised meetodid võib teostuse järgi jagada kahte gruppi: 1.Otsene potentsiomeetria. Selle teostuse juures leitakse analüüdi kontsentratsioon indikaatorelektroodi potentsiaali järgi, kasutades Nernsti võrrandit või (sagedamini) eksperimentaalselt koostatud kalibreerimisgraafikut. Tüüpiliseks näiteks on pH mõõtmine. 2. Potentsiomeetriline tiitrimine. Selle puhul leitakse analüüdi kontsentratsioon tiitrimisel, kusjuures tiitrimise lõpp-punkti ei määrata mitte indikaatori abil, vaid potentsiomeetriliselt, kasutades ära seda, et stöhhiomeetriapunktis indikaatorelektroodi potentsiaal muutub väga järsult tekib niinimetatud hüpe. I don't want to know the answers, I don't need to understand 89
annaabi.ee 
