aastasena kooli, kus poisi hooldusõpetajaks sai härra Roger. Charles ei sulandu oma klassi, teda mõnitatakse. Üks norimise põhjuseks on see, et tema on ainukene, kes ei oska kaabut klassiuksest sisse astudes vastu põrandat lennutada (see oli klassi komme). Charles Bovary kirjeldus: lühikesed juuksed, tukk oli sirgelt laubale kammitud nagu külaköstril, näol püsis vagur ja väga häbelik ilme. Ehkki ta polnud laiade õlgadega, näis mustade nööpidega rohekas kalevine kuub kaenla alt tublisti pitsitavat ja kätiselõhikuist paistsid punetavad randmed, mis nähtavasti olid harjunud vabadusega. Traksidega hästi trammi kistud kollakate pükste alt paistsid sinised sokid. Jalas olid tal lohakalt viksitud tugevad rautatud kingad. Härra Bovary kasvatusmeetodid: pani lapse kütmata tuppa magama, õpetas suurel sõõmul rummi rüüpama ja kirikurongkäiku mõnitama. Hr. Bovary arvas, et nii saab ta vormida oma pojast mehise mehe.
4. Pärtlipäeval lähevad pääsukesed järve. 5. Kui pääsulese pesas on kaks muna, siis külva kahe sõrme vahelt, kui viis muna on, siis viska viie vahelt. 6. Kui pääsukesed peale pärtlipäeva veel väljas on, tuleb hea sügis. 7. Kui pääsuke enne jüripäeva kohal on, siis läheb ta enne mihklipäeva. Mõistatusi pääsukesest: 1. Ora ees, käärid taga, kera keskel? 2. Sibinalsabinal saksakeeli rääkis, ees ork, taga hark, pealt sinine, kalevine, alt valge lõuendiline? 3. Küll on tubli ehitaja, igal kevadel teeb maja. 4. Eluase räästa all, sabakuub on seljas tal. 5. Öötöö, päevatöö, käbedam kui käsitöö (pääsukese pesaehitamine). 6. Siba siidi, teine savi, siiski omanikule parem kui kuningakoda (pääsukese pesa). 7. Must mees, kalasaba taga. Laule pääsukesest: 1. Isand emand. Köster mutter, Virr virr! Kudusin kangast, tegin riiet, istusin maha kännu otsa, tõmbas lõhki sirtsirr! 2
" Kui Indrek oli vastanud, palus poiss teda istuda ja tõttas ise läbi koja kuhugi üles, nagu tõendasid trepilt kostvad sammud. Indrek katsus oma mõtteid koguda, kuid need olid nii laiali, et võimata oli neist ainustki tabada. Pealegi tuli poiss liiga ruttu tagasi ja ütles Indrekule: ,,Härra Maurus palub teid üles." Ja kui ta oli Indreku läbi koja sellest uksest sisse saatnud, kust ta praegu tuli, lisas ta juurde: ,,Trepist üles, pahemat kätt uks." Müts peos, ema kootud hall kalevine pikk palitu seljas, mille hõlmad nagu seelikusabad astumist takistasid, ronis Indrek mööda kitsast puutreppi üles. See kõik oli hoopis teisiti, kui ta oli väljas seistes endale kujutlenud. Liiga harilik, liiga igapäevane! Oli ainult üks asi, mis teda huvitas, liiatigi veel sedavõrt, et ta jäi isegi keset treppi seisatama. Ja ta oleks ehk kauemgi seisnud, kui ta poleks kuulnud ülal ukseavamist ja toatuhvlite põrandal lohistamist. Jah, muidu ta oleks