avaldati juba 1957. aastal ajakirjas ,,Säde" ning seejärel on tema luulet ja artikleid avaldatud regulaarselt nii kohalikes kui ka vabariiklikes lehtedes. Esimene luulekogu ,,Mälestuste tuul" ilmus 1990. aastal ja tänaseks on neid ilmunud juba kakskümmend. Virve Osila on kirjutanud hulgaliselt näidendid (ka lastele) ja estraadisketse, mis on saanud väga populaarseks harrastusteatrite lavadel. Trükivalgust on näinud publitsistikakogumik ,,Teretused" (1998), loodusluuletused kalendritele ,,Peipsi peegeldused"(2002), ,,Ajahetked"(2003) ja ,,Püüa päeva! = Carpe diem!" (2007). Virve Osila on valitud saja Virumaa vägeva hulka, on oma koduvalla Mäetaguse aukodanik, presidendi teenetemärgi omanik, talle on omistatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, Albu valla Tammsaare-nimeline lugejapreemia, Paistu valla Minni Nurme ja Salme Ekbaumi luulepreemia jne. Ka kõige kõrgema autasu, milleks on luuletajale-kirjanikule lugejate armastus, on ta auga välja teeninud
usu- ja filosoofiateaduskond. Ülikool ja selle väljaehitamise periood tõi Tartusse ka palju uus elanikke. Kõige sügavam perioodiliselt ilmuv eestikeelne väljaanne on 18. sajandil kalender. Esimene teadaolev eestikeelne kalender ilmus 1731.aastal. Kalender polnud talurahvale oluline mitte vaid ajaarvamise vahendina, vaid ka seal leiduva lugemismaterjali poolest. Kalendri kõrval oli oluliseks trükiseks ka aabits, mida tunti juba 17. sajandil. Lisaks kalendritele ja aabitsatele olid 18. sajandi lõpus väga populaarsed ka kõiksugu ditaktilised teosed, kus jagati talupoegadele kasulikke näpunäiteid ja õpetusi. 1739. aastal ilmub ka eesti keelsena Piibel. Sel perioodil, 18. sajandil, hakkas eestikeelne kirjasõna kiiresti levima, sest eestlaste lugemisoskus aina kasvas. Eesti ajakirjandus saab alguse Peter Ernst Wilde nädala-ajakirjast ,,Lühhike Õppetus" (17661767), sellele järgneb Otto Wilhelm Masingu ,,Marahwa Näddala-
15 VII Eesti rahvusromantilise ajalookirjutuse teke Eestlaste tsükliline ajalootaju Selle kohta annab kusjuures väga hea ülevaate Ants Viirese artikkel Tunast. Et kalendris oli kõik kogu aeg ühtemoodi, kõik kordus aastast aastasse, ainsaks lineaarseks osaks mõned suured õnnetused-vapustused: palju aega möödas Põhjasõjast, katkust, millal vägi Brandenburgi läks jne. Selline esitusviis kalendritele omane kuni 19. sajandi teise pooleni. Piiblist sai ka muidugi ajalugu, aga põhiliselt siiski ju muistse Lähis-Ida oma, mis esitatud küllaltki mütoloogilisel kujul. Ja siis muidugi veel kirikuõpetajate seletused ajaloost, eriti valgustusajal, kui püüti harida, et kõik liigub pimedusest valguse poole, nüüd on algamas suur hariduse ja vaimuärksuse ajajärk. Kooliõpikuid hakati kirjutama siis 19. saj keskpaiku, n J V
Kõik budistlikud pühad järgivad kuukalendrit ja enamust suuri pühasid (v.a pühendumist ja tänulikkust Buddhale ja tema õpetusele. uusaasta), tähistatakse täiskuu päevadel. Kuna budistlik kalender sisaldab aga nii päikese kui kuu elemente, siis pühade aja täpne välja selgitamine on spetsialistide töö. Kui kristlased otsivad ülestõusmispühade aja teada saamiseks välja kalendri, siis budistid loodavad samuti trükitud kalendritele, kus kõik pühad ära märgitud. UPOSATHA PÄEVAD Uposatha päevad on igal Mahajaana maades on neil päevadel on keelatud põllutööd ning täis ja noorkuul. Sel ajal hoidutakse söömast kala. Sel ajal tehakse ka annetusi pühendavad inimesed end munkadele, eriti annetatakse toitu, käiakse ka budistlikes rohkem pühakirjale ja pühapaikades (enamasti kloostrites). Theravaada maades usulistele harjutustele
annaabi.ee 
