laavavooludest), slakikoonusteks (monogeneetilised suhteliselt väiksed valdavalt slakist koosnevad künkad), maarideks (plahvatuslik lehter, mille tekitab magmalise kuumutamise läbi paisunud põhjavesi) jne. Võimsate vulkaanipursete tagajärjel võib magmakamber osaliselt tühjeneda, jättes ülallasuva vulkaani toetuseta, mille tagajärjel viimane sisse variseb, jättes järgi negatiivse pinnavormi, mida nimetatakse kaldeeraks. Vulkaanide tüübid on: * Kilpvulkaanid Kilpi meenutav mägi, lamedad nõlvad, lai põhi. * Kihtvulkaanid Järskude nõlvadega mägi, mille moodustavad vahelduvad laava ja tuha kihid. * Lõhevulkaanid Maalõhe kaudu suurele alale valgunud laavast tekkinud lame kuhik. -3- Vulkaanipursked: Pursketüübid: Tavaliselt jaotatakse vulkaanipursked kaheks plahvatuslikuks ja efusiivseks.
Avavust mille kaudu magma maapinnale liigub nimetatakse vulkaani lõõriks. Lõõr lõppeb alati lehtri kujulise avavuse ehk kraatriga. Magmakoldest magmat, mis mööda lõõri ülespoole liikudes puutub kokku õhuga ning hakkab hanguma, nimetatakse laavaks. Lisaks pealõõrile võib vulkaanides esineda ka väiksemaid külglõõrisid. Kraatri külgede sissevarisemisel tekib vulkaani tippu suuremõõtmelisem kraater, mida nimetatakse kaldeeraks. Aja jooksul võib sinna koguneda vesi ning tekib kaldeerajärv. Kilpvulkaanid toituvad enamasti räni- ja gaasidevaesest väikese viskoossusega aluselisest ehk basaltsest magamast. Hästi liikuv magma, laavavool rahulik ning valgub pikalt laiali, moodustades lameda vulkaanikoonuse. Kõik ookeanide vulkaanid. Mauna Loa, Mauna Kea Hawaii saarestikul; ka Islandil Kihtvulkaanid (stratovulkaanid) toituvad räni- ja gaasirikkast happelisest ehk graniitsest magmast.
mis on monogeneetilised suhteliselt väiksed valdavalt slakist koosnevad künkad, maarideks, mis on magmalise kuumutamise abil paisunudpõhjavee põhjustatud plahvatuslehtrid, ja teisteks liikideks. Võimsate vulkaanipursete tagajärjel võib magmakamber osaliselt tühjeneda, jättes ülalasuva vulkaani toetuseta, mille tagajärjel viimane sisse variseb, jättes järgi negatiivse pinnavormi, mida nimetatakse kaldeeraks. Kilpvulkaan Kilpvulkaanid on võrreldes ülejäänud vulkaaniehitistega suhteliselt lamedad. Selle põhjuseks on kilpvulkaanide vulkaaniliste produktidekeemilisest koostisest tulenevad omadused. Kilpvulkaanid purskavad reeglina aluselist laavat, mis võrreldes ränirikkamate laavadega on tunduvalt vedelam. Seega saab laava kraatrist kaugemale voolata, moodustadeski lameda kilpvulkaani. Kilpvulkaanid on oma mahult reeglina märksa suuremad ülejäänud vulkaanidest
omaduste ja leviku põhjal kihtvulkaanideks ja kilpvulkaanideks. Avavust, mille kaudu magma maapinnale liigub, nimetatakse vulkaani lõõriks. Lõõr lõppeb alati lehtri kujulise avavuse ehk kraatriga. Magmat, mis mööda lõõri ülespoole liikudes puutub kokku õhuga ning hakkab hanguma, nimetatakse laavaks. Lisaks pealõõrile võib vulkaanides esineda ka väiksemaid külglõõrisid. Kraatri külgede sissevarisemisel tekib vulkaani tippu suuremõõtmelisem kraater, mida nimetatakse kaldeeraks. Aja jooksul võib sinna koguneda vesi ning tekib kaldeerajärv. Maailmas on loetletud umbes 1400 tegevvulkaani, neist 600 aktiivsed. Aktiivsuse järgi jaotakse vulkaane kolmeks: o Aktiivsed vulkaanid on sellised vulkaanid, mis purskavad teatud kindla ajavahemiku järel. o Kustunud vulkaanid on sellised vulkaanid, mis inimese ajaloo jooksul ei ole kordagi pursanud. o Suikunud vulkaanid on sellised vulkaanid, mis on küll inimese ajaloo jooksul
annaabi.ee 
