valget värvi nii alalõug kui ka mokad. Naaritsad elavad kiirevooluliste, rikkaliku kaldataimestiku ja varjevõimalustega enamasti metsamaastikel paiknevatel jõgedel. Seisuveekogudel elavad nad harva ning üksnes soojadel
Kaldataimed, mille juured on veealuses pinnases ning maapealsed osad kasvavad veest välja on samuti paljude selgrootute jaoks elutähtsad. Mitmed kuivamaaputukad, kelle vastsed elavad vees (kiilid, ühepäevikud, loidtiiblased), vajavad valmiku koorumiseks veest väljakasvavaid taimevarsi, mida mööda vastne enne moonet veest välja ronib. Sellisel koorumisel mahajäävaid tühje läbipaistvaid vastsekestasid võib veekogude kaldataimestiku küljest sageli leida. Mitmetele loomadele on ülioluline ka tiiki ümbritsev taimestik. Äsjakoorunud kiilivalmikute jaoks on aga tähtis, et tiigi ümber kasvaks tihe taimestik, kus esimesi elupäevi mööda saata ning lennuvõimeliseks saamiseni varjuda. Paljud putukad toituvad tiigiäärsete lillede nektarist. Mõned veetaimed: harilik vesihernes, harilik vesisulg, harilik vesitäht, kamm-penikeel,
elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav. I kaitsekategooria liikide puhul tuleb taotleda luba loomade häälte salvestamiseks ning sigimis ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks. Samuti on keelatud täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites.) Naaritsad elavad kiirevooluliste, rikkaliku kaldataimestiku ja varjevõimalustega enamasti metsamaastikel paiknevatel jõgedel. Seisuveekogudel elavad nad harva ning üksnes soojadel aastaaegadel. Mitte kunagi ei ela nad mere ääres. Pesa on neil puuõõnes, kaldanõlvas ning sagedasti ka puujuurte (eriti sanglepa) vahel. Urge on kodupiirkonnas tavaliselt mitu. Tegutsemisala piirdub 100m laiuse vooluveeäärse ribaga. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad jäädes vee alla kuni kaheks minutiks
SUGUKOND: Lamekilpkonlased ALAMLIIK: Trachemys scripta elegans Punatriip-kilpkonn on USA lõunaosas elutsev taimetoiduline seltsiv loom. Oma nime on ta saanud silma taga asuva punase triibu järgi. Punatriip-kilpkonnal on silmade kohal iseloomulikud, silmatorkavad punast värvi laigud, mis meenutavad pisut punaseid kõrvaklappe ning on kirkamad noorematel isasloomadel. Vahel on need laigud ka kolast värvi. ELUVIIS Rahulikud tiigid ja liivakarjäärid või soise pinnase, rikkaliku kaldataimestiku ja aeglase vooluga jõelõigud on punatriip-kilpkonna jaoks ideaalseks elupaigaks. Nagu teisedki veekilpkonnad, viibib ka punatriip-kilpkonn kevadel ja suvel rohkem maismaal. Ta tuleb veest välja, heidab kivi peale pikali ning peesitab pikki tunde päikese paistel. Kui teda häirida, kaob ta koha taas vette. Mõnes paigas elab nii palju kilpkonni, et nad on sunnitud heitma üksteise peale, moodustades niiviisi kolm-neli kihti.
eemaldatakse, siis ta muneb mune juurde. Soodsates tingimustes pesitsevad laugupaarid tülitsevad tihti, eriti öösiti, valge näokilpki näib laugul olevat selleks, et oleks midagi, mille järgi öiste nägeluste ajal orienteeruda. Lauk on riiakas ja võib kimbutada ka parte ja pütte. Hädaohus sööstab vette ja varjub ta metsatihnikusse. Pesa ja munad. Pesa asukoht Pesa on kuivanud taimevartest kokku kuhjatud ja kogukas. Pesa rajab lauk madalasse vette, kaldataimestiku varju või lamanduvale roole. Lind muneb 6-9 valkjashalli ühtlaselt tumedatäpilist muna. Toitumine Lind sööb selgrootud, veetaimi ja nende seemned. Taimedest sööb näiteks penikeelt, kardheina, pilliroogu ning teisi veetaimede rohelisi osi. Veel olulist Lauk on ainus liik ruiklastest, kellele on oluline töönduslik tähtsus. Massiliselt esineva liigina kütitakse teda pesapaikadel ja rände ajal suurel hulgal. Sügiseks lähevad linnud tugevasti
laululuiki, palju turrvarte, rabakanu, mitmesuguseid parte jne. Peipsil on nähtud isegi kormorone, mastkael-pütti, punakaellaglet, punavarti, meritülli jt. haruldasi linde. Kaldaveetaimestikust otsivad putukaid ja nende vastseid roolinnud. Sinikaelpardid on järvel kõige tavalisemad ujupardid. Toidu hankimiseks küünitavad nad põhjaloomakeste ja veetaimede järele, sealjuures jääb sabaosa ikka veepinnale. Nad sukelduvad harva. Pesa teevad sinikaelte emad anamasti tiheda kaldataimestiku varju. Kaldast kaugemal tegutsevad tuttpütid. Nad on väga head sukeldujad ja võivad vee all olla üle minuti. Järvel elab ka mitut liiki kajakaid (nt naerukajakas, hõbekajakas), kes toituvad kaladest. Peipsi järve kohal võib ka haruharva näha uhket kalakotkast. Teda toob sinna soov püüda mõni suurem kala. Peipsi järves elab arvukalt mitmesuguseid väikesi loomi. Vohava järvetaimestiku vahel madalas soojas kaldavees on neil eriti soodsad elutingimused. Taimedest ja nende
Tiik peaks olema ohutus kauguses olemasolevatest insenerivõrkudest – maa-alustest telefoni- ja elektrikaablitest, veetorustikest ja õhuliinidest. T I IG IGII KUJ KUJUU N DA M I N E Suurus Liikidele pakub elupaika iga veesilm, ka väga väike. Mida suurem see aga on, seda suuremaks muutub elukeskkondade vahelduslikkus, liikide arv ja tiigi väärtus. Kaldajoon Kaldajoon võiks olla võimalikult liigendatud. See annab tiigile loomuliku väljanägemise ja suurendab kaldataimestiku kasvukohti. Kaldapiirkonna vahelduslikkus pakub paremaid pesitustingimusi lindudele. 5 Kaldad Kaldad tuleks kujundada lauged. See tekitab head tingimused veetaimestiku kujunemiseks madalasse vette. Samuti on see ohutum näiteks lastele. Veesügavus Tiigi sügavus peaks kaldalt keskosa suunas astmeliselt suurenema. Sobivad sügavuste astmed on nt 30, 50, 100 ja 150 cm
annaabi.ee 
