veskipaisude lähikonda koonduvad siis mitme pesakonna loomad, kes siiski püüavad vältida omavahelist kokkupuudet. Talvel rändavad saarmad enamasti väiksematele lisajõgedele, kus leidub jääaluseid tühikuid, allikakohti ja vaba vee alasid: need on paigad, kus leitakse rohkem toitu. Sageli on varjetingimused seal kesised, mistõttu loomad peatuvad ka juhuslikes varjetes puujuurte ja tuulemurru all. Varjena eelistab saarmas siiski jääaluseid tühikuid ja kaldaaluseid, kust pääseb otse vette. Saarma arvukuse suurenedes on ta suviti asunud ka meie sisejärvede kalda-aladele ja viimastel aastatel mererannikule. Siin elavad enamasti üksikud ja hõivatud kodupiirkondadest välja tõrjutud loomad. Talvise jääkatte tekkides on nad sunnitud naasma jõgedele, kus leidub sobivaid varjeid ja vette pääsemise kohti (Laanetu, 2007). 4. ELUVIIS
aastast pole aga Pärlijõest enam ebapärlikarpe leitud ning ka Koiva jõgikonnas elavad karbid paiknevad Läti Vabariigi territooriumil, seega ainukeseks elupaigaks harilikule ebapärlikarbile Eestis on Pudisoo jõgi. 1.6Elupaik Harilik ebapärlikarp on elupaiga suhtes äärmiselt tundlik organism, eelistades külmaveelisi puhtaid ning elustiku poolest rikkaid vooluveekogusid.Hariliku ebapärlikarbi kõige soodsamateks elupaikadeks vooluveekogudes on peenkivised kärestikud ja kaldaaluseid süvikud. Karpide elupaigaks sobivad huumuse-, raua- ja lubjavaese veega jõgede liivased või kruusased põhjad. Oma elupaikades elab ta põhjaliiva kaevunult, nii et välja jääb vaid peenem ots. Üks olulisemaid nõudlusi on see, et vee temperatuur püsiks alla 14 °C. Veetemperatuuri alates 18 °C peetakse ebapärlikarbile kriitiliseks ning isegi surmavaks. Eriti ohtlikuks võib osutuda liiga kõrge veetemperatuur sigimisperioodi alguses. Soe vesi on hapnikuvaesem ning kuna
See takistab karpide liikumist ja noorjärkude kaevumist. Karbid ei talu ka väga karedat vett, milles nende kojad kipuvad kasvama liiga kiiresti [6]. Setted Ebapärlikarbile võivad saatuslikuks saada ka liigsed setted. Rikkumata looduskeskkonnas pärineb suur osa setetest jõest endast. Teine osa setetest seondub inimtegevusega, eelkõige maaparandusega. Jämedamad setted võivad ajapikku kinni matta isegi peenkiviseid kärestikke ja kaldaaluseid süvikuid, mis on ebapärlikarbi kõige soodsamad elupaigad. Kolooniad mattuvad setete alla ja surevad. Liiva- ja kruusapadjanditele settiv peenem materjal tihendab neid, vähendades tunduvalt läbiimbuva vee hulka. Seetõttu halveneb nendesse padjanditesse kaevunud noorte karpide varustamine toidu ja hapnikurikka veega. Sügavale kaevunud noorte karpide elutingimusi halvendavad ka orgaanilised setted, mis "tsementeerivad" jõe põhja materjali. 1 Levik ja kaitse
annaabi.ee 
