Pühajärv Abiootiline keskkond · Liigestatud kaldajoon · Pruunikaspunane vesi · Hea läbivooluga (vesi on vähe läbipaistev vahetub 13 kuu (1,2-1,5 m) tagant) · Madal veetase · Põhja- ja kaldaallikad · Hapnikurikas · Mitmekesine põhareljeef Taimekooslus · Taimestik ¼ järvest · Vesikatk · Fütoplankton - · Vesihernes niitrohevetikad · Plankton · Zooplankton - vesikirbuline · Järvkaisel · Pilliroog · Särjesilm · Hundinui · Penikeel · Valge vesiroos · Vesilääts Vesikatk Vesihernes Järvkaisel Särjesilm Penikeel Valge vesiroos
Viljandi järv Viljandi järv asub Sakala kõrgustikul Viljandi ürgorus. Järv on pikk, kitsas, kõrgete kallastega ja suhteliselt sügav. Järve pikkus on 4 km ja suurim laius on 450 m. Pindala on järvel 161,7 ha. Järv saab oma vee järve põhjaossa suubuvast Uueveski ojast ja keskossa suubuvast Valuojast, samuti toidavad järve ka arvukad põhja- ja kaldaallikad. Järvest välja voolab Raudna jõgi, mis suubub Halliste, Navesti ja Pärnu jõe kaudu Riia lahte. Järve veevahetus on 2 korda aastas. Järv on jäävaba keskmiselt 220 päeva aastas. Ümber kauni järve looklev rada viib matkaja teisel pool järve kallast asuva vaateplatsini, kust paistab kaunis ja omapärane linnasiluett.
Järve põhi on kalda lähedal enamasti liivane või kruusane, järve kaguosas on Liivapealseks nimetatav ulatuslik liivase põhjaga ala. Sügavamal on põhi kaetud mudaga, milles paiguti leidub limuste kodasid ja järve põhjaosas 3-6 m sügavusel järvemaaki. Järvest on leitud mammuti ja ürgveise luid. Järv on suure valgala ja tugeva läbivooluga. Järve voolavad Võhandu e. Pühajõgi, Kondi oja, Kivioja, Üra oja, lisaks pisemad kraavid ja kaldaallikad. Järve kirdesopist lähtuv Võhandu jõgi viib (nn. Itaalia kanali kaudu) Vagula vee Peipsisse. Järve vesi paistab vähe läbi. Olulist temperatuurikihistust ei ole, kuid põhjalähedane veekiht on väga hapnikuvaene. Taimestik kattis 1952 viiendiku järvepinnast. Füto- ja zooplankton on rohke ja liigirikas. Viimaste hulgas leidub haruldusi. Põhjaloomastikku oli 1952. a. keskmiselt; on leitud haruldusi. 19
Järve põhi on kalda lähedal enamasti liivane või kruusane, järve kaguosas on Liivapealseks nimetatav ulatuslik liivase põhjaga ala. Sügavamal on põhi kaetud mudaga, milles paiguti leidub limuste kodasid ja järve põhjaosas 3-6 m sügavusel järvemaaki. Järvest on leitud mammuti ja ürgveise luid. Järv on suure valgala ja tugeva läbivooluga. Järve voolavad Võhandu e. Pühajõgi, Kondi oja, Kivioja, Üra oja, lisaks pisemad kraavid ja kaldaallikad. Järve kirdesopist lähtuv Võhandu jõgi viib (nn. Itaalia kanali kaudu) Vagula vee Peipsisse. Järve vesi on paistab vähe läbi. Olulist temperatuurikihistust ei ole, kuid põhjalähedane veekiht on väga hapnikuvaene. Taimestik kattis 1952 viiendiku järvepinnast. Füto- ja zooplankton on rohke ja liigirikas. Viimaste hulgas leidub haruldusi. Põhjaloomastikku oli 1952. a. keskmiselt; on leitud haruldusi. 19
Rada laskub alla oru põhja ja jätkub piki jõekallast lammimetsas, millele on iseloomulikud puid põimivad humalad. Edasi jõuab külavaheteed pidi Tiisleri veskini, mis ehitati 1920. aastal. Tiisleri veski juures suubub Piusasse oja, mis kunagi tähistas Võrumaa ja Petserimaa piiri. Sealt jätkub rada külavaheteed mööda Jõksi küla suunas. Umbes 2 kilomeetri pikkuse matka järel jõuab Kalmetumäe (Kääpamäe) paljandi juurde, mis on 14 m kõrge ning kuhu kaldaallikad on uuristanud ulatuslikke koopaid. Seal varjasid inimesed end veel II maailmasõja lahingute päevil. Kalmetumäe oru perv peab aga pärimuse järgi olema Põhjasõja-aegne matmispaik. Järgmisest jõekäärust leiab rohkete kaldapääsukeste pesadega 14 m kõrguse paljandi, mida on hakatud kutsuma põhja pool oleva küla järgi Jõksi müüriks. Jõksi müüri all on telkimisplatsiks sobiv metsalagendik. Müürilt avaneb vaade jõe vastaskaldal kerkivale Liinamäele (Hinniala) varikule
annaabi.ee 
