19. sajandi viimaseks veerandiks oli alguses tugevat vastuseisu leidnud kartul muutunud märkamatult eestlase üheks põhitoiduks. Pisitasa levisid mõisate ja linnaülikute köökidest linnakodanike ja jõukamate talunike lauale vürtsid ning mitmed uued road, nagu manna- ja riisipuder. Laadapäevadel oli külanoormeestel võimalus kostitada tüdrukuid magusa kollase saiaga, mis pikaks ajaks jäigi laadasaia nime kandma. Vürtspoodidesse tuli müügile soolaheeringas, mis ohtrale kodumaisele kalavalikule vaatamata palju pooldajaid leidis. Toidulaud tänapäeval Veel neli inimpõlve tagasi sõi eesti talupere ainult kodus ning söögilauas oli alati koos kogu pere. Söögiaeg oli tõsine, isegi pühalik toiming, mille ajal ei tohtinud sõnagi rääkida. Söömisega liitus arvukalt vanu kombeid, mida pidi rangelt jälgima, et kogemata mitte nälga või muid õnnetusi majja tuua. Toitu ei tohtinud lauale tilgutada, kuna siis pidi tulevane kaasa olema joomahimuline
19. sajandi viimaseks veerandiks oli alguses tugevat vastuseisu leidnud kartul muutunud märkamatult eestlase üheks põhitoiduks. Pisitasa levisid mõisate ja linnaülikute köökidest linnakodanike ja jõukamate talunike lauale vürtsid ning mitmed uued road, nagu manna- ja riisipuder. Laadapäevadel oli külanoormeestel võimalus kostitada tüdrukuid magusa kollase saiaga, mis pikaks ajaks jäigi laadasaia nime kandma. Vürtspoodidesse tuli müügile soolaheeringas, mis ohtrale kodumaisele kalavalikule vaatamata palju pooldajaid leidis. TOIDULAUD TÄNAPÄEVAL Veel neli inimpõlve tagasi sõi eesti talupere ainult kodus ning söögilauas oli alati koos kogu pere. Söögiaeg oli tõsine, isegi pühalik toiming, mille ajal ei tohtinud sõnagi rääkida. Söömisega liitus arvukalt vanu kombeid, mida pidi rangelt jälgima, et kogemata mitte nälga või muid õnnetusi majja tuua. Toitu ei tohtinud lauale tilgutada, kuna siis pidi tulevane kaasa olema joomahimuline. Pärast
19. sajandi viimaseks veerandiks oli alguses tugevat vastuseisu leidnud kartul muutunud märkamatult eestlase üheks põhitoiduks. Pisitasa levisid mõisate ja linnaülikute köökidest linnakodanike ja jõukamate talunike lauale vürtsid ning mitmed uued road, nagu manna- ja riisipuder. Laadapäevadel oli külanoormeestel võimalus kostitada tüdrukuid magusa kollase saiaga, mis pikaks ajaks jäigi laadasaia nime kandma. Vürtspoodidesse tuli müügile soolaheeringas, mis ohtrale kodumaisele kalavalikule vaatamata palju pooldajaid leidis. Toidulaud tänapäeval Veel neli inimpõlve tagasi sõi eesti talupere ainult kodus ning söögilauas oli alati koos kogu pere. Söögiaeg oli tõsine, isegi pühalik toiming, mille ajal ei tohtinud sõnagi rääkida. Söömisega liitus arvukalt vanu kombeid, mida pidi rangelt jälgima, et kogemata mitte nälga või muid õnnetusi majja tuua. Toitu ei tohtinud lauale tilgutada, kuna siis pidi tulevane kaasa olema joomahimuline
annaabi.ee 
