läbivoolava veega taimestikurikaste järvede elanik. Eestis eristatakse kahte tüüpi kokresid: järvekogred ja mudakogred. Viimased asustavad eriti väikseid ja mudaseid lompe. Lisaks iseloomustab kokre veel äärmiselt visa hing: nimelt võib ta talvel ellu jääda isegi siis, kui veekogu põhjani läbi külmub. Sel juhul võib koger pugeda kuni 70 cm sügavusele mutta. Pärast karmi talve, kui veekogu on olnud pikalt jääs, võib koger sageli jääda antud veekogu ainsaks kalaliigiks. Selline vastupidavus ilmneb ka suvel, kui järved ja lombid kipuvad ära kuivama. Kogred toituvad mudas elutsevatest organismidest - enamasti surusääsklaste vastsetest, aga ka lihtsalt taimsest kõdust ja mudast. Koger koeb juunist augustini veekogu taimestikurikastes osades. Et ta on väga soojalembene kala, siis peab ka veetemperatuur kudemise alguseks olema vähemalt 16...18 °C. Kudemine toimub rühmiti ning on kärarikas ja silmapaistev tegevus. Tavaliselt on emased sügavamal,
Läänemerest püütakse peamiselt kilu, räime, turska ja lõhet. Kilu ja räimevaru oli madalseisus 2004. aastal, pärast seda on räimevaru suurenenud, kiluvaru aga endiselt väike. Ka tursavaru oli eelmise kümnendi esimesel poolel madalseisus, kuid 2007. aastal Euroopa Liidu kalandusnõukogu poolt vastu võetud pikaajaline Läänemere tursavarude majandamise kava on andnud häid tulemusi. Lõhevarud on jätkuvalt väikesed. Eestis on üheks enampüütavaks kalaliigiks lest, mille varud Läänemeres on head. Viimastel aastatel on rannikumeres paranenud meritindi, ahvena ja haugi varu. (Keskkonnaministeerium) Kliimamuutused Kalavarude olukord sõltub olulisel määral mereökosüsteemide seisundist, mis on mõjutatud kliimamuutuste poolt. Aasta- aastalt on muutunud kalade rändeteed, see põhjustab ka kalavarude muutumist. Lõuna- Euroopas kõrgelt hinnatud siirdekalad, näiteks Atlandi
aspx?id=19123, 17.5.2010 ) 12 2.2. Reostuse mõju mereelustikule Kalapüük on järjest muutunud populaarsemaks. Võrreldes eelneva sajandiga on praegusel ajal tõusnud kalapüügi arv ligi kümme korda. Järelikult peaksid kalavarud olema suurenenud Osaliselt on see selletõttu, et kasutusele on tulnud efektiivsemad püügivahendid. Merevee rikastamine toitainetega võib olla kasulik ühtedele kalaliikidele, ent kahjulik teistele. Üheks kalaliigiks, keda soosib toitainete lisandumine merre on kilu. 1920 aastatel tehtud uuringute põhjal ning 50 aastat hiljem kogutud uute tulemust põhjal tuli välja „väetamise“ mõju. Nii biomass kui ka kalapopulatsioonide arvukus olid avamerel kõvasti kasvanud ainult soolsuse hüppekihist kõrgemal. Sügavamal vees olid muutused vastupidised. Biomass moodustas väikese osa 1920. aastate tasemest. Mõnes kohas oli elustik täielikult hävinud.
Tüüpilised järvevormid on suurtes järvedes elav seenliidrik. madalaid taimestikurikkaid järvi asustav pisiliidrik ja kakslaik-kiil. Kalad. Eesti suurim järv, Peipsi, on üks paremaid kalajärvi terves Euroopas. Siin arvatakse esinevat 36 kalaliiki. Põhilised kalad on ahven, haug , latikas, kiisk, särg, luts, peipsi siig, vähem leidub koha, linaskit, vimba, säinast, angerjat, kokre, nurgu, viidikat, tõugjat, rääbist ja peipsi tinti. Väikejärvedes on peamiseks kalaliigiks ahven. Olenevalt veekogu liigist võib leida hauge, latikat, särge ning kokre. Kahepaiksed. Rohukonn eelistab elada väiksemate veekogude ääres. Veekonn ja järvekonn elavad aga ka suuremates ning sügavamates järvedes. Harilik kärnkonn ning rohekärnkonn viibivad aga seevastu enamuse oma elust maismaal ning tulevad järvedesse ning lompidessse üldjuhul vaid kudema. Linnud. On nähtud üle saja liigi vee- ja roolinde. Neist pesitsejaid on ligi 40 liiki, kuid esineb
meritikker; mantelloomad – siia kuuluvad merikullesed. Kalastik -merekalad Räim on heeringa kääbustunud alaliik. Räim on pelaagilise eluviisiga, hoigub parvedesse. Osa räimi koeb kevadel, osa sügisel. Talvituvad põhjalähedastest veekihtides. Kevadel siirdub kevadkuduräim kudemiseks rannikulähedastesse madalamatesse vetesse. Suvel planktonirikastes veekihtides (10- 20m). Räim on toiduks röövkaladele: tursk, lõhe, meriforell, koha. Räim on üheks tähtsaimaks kalaliigiks Läänemeres. -Läänemere tähtsaim püügikala, püütakse aastaringi -toiduks plankton -koeb kevadel 1-15m sügavuses -sügisel kudevat räime nimetatakse sügisräimeks Kilu levila hõlmab Läänemere lõuna- ja kirdeosa ning külgnevate lahtede need piirkonnad, kus vee soolsus ei lange alla 4 promilli. Kilu on pelaagiline planktonitoiduline kala. Kilu koeb mere lõunaosas maist augustini, põhjaosades juunist augustini. Kilu marja terad on pelaagilised
annaabi.ee 
