Hetkel on ka laialt levinud eestikeelsed lühendid kle, nkn, ns, mt, millest vanem generatsioon ei pruugi üldse aru saada. Noortel on vaja nüüd ja kiiresti oma mõtted kuvarile saada ja ei vaevuta kirjutama lahti seletatult ega mõttega. Nimelt ei ole hetkel moes ehk in. Vanasti oli kasutusel vaid kirjapost ja selliseid lühendeid ei tulnud kellelgi pähe kirjutada. Kui saadeti kiri, siis pandi kõik oma mõtted korrektselt kirja, et lugejal ei tekiks kaksiti mõistmist. Tänapäeva noored ei vaevu seda tegema. Ealine iseärasus, mis on ehk mööduv ja on võimalik, et vanuse lisandudes muutuvad ka selle põlvkonna väärtused meie emakeelest ja kasutusest. Ka ilukirjandust loetakse tänapäeval vähem kui vanasti ja seetõttu kannatab ka õigekiri. Üks tihedamini esinevaid vigasid, mida saab kuulda, on sõna "õieti ehk õigesti". Võid ju ennast korduvalt parandada aga
nende ajalookogemus on eestlaste omast erinev ja eriti vanem põlvkond võtab viimase kümnendi sündmusi kaotaja positsioonilt. Selle tõttu arvan, et integratsiooni probleemide lahendamiseks on väga oluline ajaloo õpetus. On tähtis, et noortele Eesti venelastele õpetataks sama ajalugu, mis eestlastele. Siiski on teada, et nende õpikud erinevad meie omadest. Nii tekibki lõhe, kus ühed vaatavad sündmusi ühelt ja teised teiselt kaldalt. Ajaloo kaksiti mõistmine tõi meile kaasa pronksöö sündmused, mis olid suureks sokiks kõikidele- taolist vastuhakku polnud Eestis varem juhtunud. Suur mass venelasi lõhkus Tallinna tänavatel kioskeid, autosi ja ettejuhtuvaid poode, mis ühtlasi ka tühjaks rööviti. Oli aru saada, et sündmuste ajendiks ei olnud ainult pronkssõduri eemaldamine. Aprilli sündmused tõestasid, et Eesti ei ole veel seesmiselt ühtne riik. Teiseks integratsiooni piduriks on keelebarjäär
Pilpad kisti toorest puust. Seisnud puud leotati enne kiskumist mõni nädal vees, et puu muutuks sitkemaks. Pilpa 2 kindlaks kujunenud pikkus oli 17 tolli, laius 2,5 tolli. Männipilbaste paksusoli tavaliselt 1/8 või 1/10 tolli, kuna haavapilpad, mis pole nii vastupidavad, kisti kaks korda paksemad. Et pilpa kiskumine oli üsna väsitav töö, kasutati selle juures abilist, kes kaksiti pingi teisel otsal istudes lükkas liimeistrit tagast ja ladus ning luges ära valmis pilpad. Umbes 10-tunnise tööpäevaga jõudis sel viisil ära kiskuda keskmiselt 5000 pilbast. Leidus aga ka mehi, kes kiskusid kuni 12000 pilbast päevas. Selline käsitsi pilpa kiskumine oli veel 1940. aastail üsna tavaline Avinurmes ja mujal Alutaguses. Seevastu on meil suhteliselt vähe kasutatud käsitsi töötavat pilpahöövlit, mida lükkas 2- 3 meest
hirmuga lähemate puude okstelt pelguvate vareste meelest aga küllalt käredalt: «Ae, ristirahvas, tehke värav lahati!» Õue poolt ei olnud häält ega liikumist kuulda. Sepp kordas hüüdmist nii südikalt, et varesed hoopis teise metsa lendasid. «Tohoo, mis sa möirgad?» kõlas korraga noor ja värske mehehääl otse sepa pealae kohal. Villu tõstis silmad sügava imestusega taeva poole ja nägi noort meest, kes kaksiti värava kõrgema 135 posti otsas istus ja temale naerdes oma valgeid hambaid näitas. «Priidu!» hüüdis sepp. «Vaata poissi, kuhu ta sõge ei roni!» «Sinu sõna ei ole selge, sest ma ei tea, kes see poiss siin peaks olema,» ütles Priidu, kes seda ei sallinud, et temale ta habemepuudust otse või kõveriti meelde tuletati, «Et mul selge ja küps mehe mõistus on, näed sa sellest, et ma rasket väravat lahti ei hakka kängutama, vaid kergema vaevaga üle ronin.»
annaabi.ee 
