toitu. Toit Keldrikakand toitub peamiselt surnud taimedest ja eritatud jäätmetest. Suurem grupp keldrikakandeid saavad ka elustaimi sööma hakata, põhjustades probleeme aedades, kus nad elavad Tavaliselt on toiduahelas kõige all. Anatoomia Nende pea koosneb kolmest sagarast. Peas on ühendsilm ja kaks sarve. Nad eritavad lämmastikväetise jäätmeid ammoniaagina. Lisafaktid Pole looduskaitse all Keldrikakand on kakandiliste seltsi kuuluv vähilaadne Kasutatud kirjandus https://en.wikipedia.org/wiki/Porcellio_scabe r
Kümnejalgsed: Kümnejalaliste seltsis on kõigest kaksvormi, nimelt 40-50 mm pikkune valkjashall, põhjameregarneel ja veidi suurem 50-60 mm pikkune läänemeregarneel. Kirpvähilised: Kirpvähke tuntakse Läänemeres rohkem kui 20 liiki. Nende seas kõige tavlisem on perekond kirpvähi esindaja- 10-25 mm pikkuse, seltsile iseloomuliku külgedelt lapikuks litsutud ja lookjalt kõverdunud kehaga loomakesi, kes elavad peamiselt rannalähedal, taimestikuga kaetud merepõhjal. Kakandilised: Kakandiliste seltsi kuuluvatel vähkidel on keha võrreldes kirpvähkidega lamedem selj-kõhu suunas. Suurim ja tuntum kakandiline Läänemeres on merekilk. Merikilk on 6-9 cm pikk ja ta värvus on rohekas või pruunikas. Tema keha katab soomusrüü. Keraskärssed: Keraskärrsed on väikene, nähtavasti väljasurev loomarühm. Neid iseloomutab silindriline, ringvaokestega keha, mis on kaetud paljude kolmnurksete okakestega. Keha eesotsas on kärss, mille tipus paikneb tugevatest kitiinhambakestest
rindmikulülil on paar jalgu. Jalad paiknevad ka tagakehal, kusjuures eesmised neist talitlevad hingamiselundite - lõpustena. Lõpuseplaadikesed on pidevas liikumises ja nende kaudu tungib vees lahustunud hapnik looma verre. Lõpuste lähedal tagakehas asub ka kakandite süda. Isastel kakanditel on eesmised tagakehajalad muutunud sugutuselunditeks. Pea külgedel asuvad kakandilistel liitsilmad, mis koosnevad tillukestest osasilmadest. Eluviis: Kakandiliste põhiliseks liikumisviisiks on roomamine veekogu põhjal, taimedel või maapinnal rindmikujalgade abil. Sellistel liikidel on jalad enamvähem sarnase ehitusega ja ühepikkused. Paljud merevormid oskavad lisaks roomamisele ka ujuda, selleks on spetsiaalselt kohastunud nende tagumised rindmikujalad või tagakehajalad. Mõned merepõhjal elavad liigid suudavad kaevuda põhjasetetesse. Näited: vesikakand (Asellus aquaticus), harilik mullakakand (Oniscus asellus)
Väikesed vähid on tähtsaks toiduallikateks teistele loomadele (vesikirbud, kirpvähid, aerjalalised jne.). Suuremate seas (krabid, erakvähk jmt) leidub väga spetsiifiliste kohastumustega liike (koevolutsioon). Jõevähk- kannatanud veereostuse, veekogude mudastumise ja sissetoodud haiguste käes, samuti on röövloomade arvukus suurenenud. Vähke keedetakse elusalt. Vähid kestuvad kasvades, nad ei saa elada väga külmas ja happelises vees, toidu koostis oleneb vähi suurusest. Kakandiliste eellased olid olemas juba karboni ajastul (maismaataimede ulatuslik teke!), eriti rohkesti ongi mereloomi, kuid osa nooremaid liike suudab elada maismaal keldrikakand. Toitub lagunevast orgaanilisest ainest (puit, lehed,jmt) kuid võib süüa käike ka õuntesse või kartulitesse. ÄMBLIKULAADSED Ämblikulaadsed - enamik elab maismaal küllaltki varjatult ja enamik on röövtoidulised, kes kütivad väiksemaid selgrootuid. Paljud koovad saagi püüdmiseks võrgu. Neil on 8 jalga
annaabi.ee 
