mõista. Kuidas on videot traditsioonilistes ühiskondades kasutatud põliselanike endi poolt? Materjal aitab valida tulevasi põliselanike põlvkondi, et neile õpetada, kuidas vanasti elati. Audiovisuaalsuse juures on alati ka meelelahutuslik moment. Oluline oli informatsiooni edastamine, põliselanike endi seas, nt hügeeni kohta teavitamine üldiselt teavitusfilmid. Kajapo video projektid 1985-87, 1990-91. Elavad Brasiilia keskosas. Nad on hea näide, kuidas videot kasutati. Kajapod harjusid tänu antropoloogidele videoga (uue tehnoloogiaga) kiiresti ära. 60ndate lõpus hankisid kajapod endale ise magnetofonid rituaalide salvestamiseks ja ka info vahendamiseks erinevate külade vahel. Õppisid ära raadiosaatjatega töötama. Lõid isegi omakeelse raadiovõrgustiku. Samuti hakkasid koguma antropoloogide ja ajakirjanike poolt tehtud fotosid ja helisalvestisi, rajasid nii-öelda arhiivi. Nägid vajadust jäädvustada oma kultuuri audiovisuaalselt
Projekti tulemusena tekkis kajapodest filmitegijate grupp. Hakati videoga võitlema oma õiguste eest. Hoitsid nii ära plaanitava Altamira tammi ehitamise, mis oleks nende alad üle ujutanud. Kajapode pilt koos videokaameraga ilmus Times´i esikaanel, andes sõnumi põlisrahvaste õppimisvõimest ja võimest enda eest seista. Filmitegija T. Turner uuris, mida tähendas kajapode kultuuri jaoks video kasutamine. Sellest selgus, et ennem ei tundnud kajapod end ühtse etnilise grupina. Vastasseis (Altamira tamm) teiste vastu tõi neis välja oma eripära ja sarnasuse omavahel. See näitas, et seda erinevust on oluline rõhutada enda kaitseks. Turner avastas, et video muutus peamiseks poliitiliseks relvaks, uues kajapode põlvkonnas oli palju videofilmide tegijaid. Televisioon on meelelahutus laiadele massidele ühekorseks vaatamiseks. Üldjuhul telekat vaadates ei pea väga palju süvenema
Kuidas on videot traditsioonilistes ühiskondades kasutatud põliselanike endi poolt? Materjal aitab valida tulevasi põliselanike põlvkondi, et neile õpetada, kuidas vanasti elati. Audiovisuaalsuse juures on alati ka meelelahutuslik moment. Oluline oli informatsiooni edastamine, põliselanike endi seas, nt hügeeni kohta teavitamine – üldiselt teavitusfilmid. Kajapo video projektid 1985-87, 1990-91. Elavad Brasiilia keskosas. Nad on hea näide, kuidas videot kasutati. Kajapod harjusid tänu antropoloogidele videoga (uue tehnoloogiaga) kiiresti ära. 60ndate lõpus hankisid kajapod endale ise magnetofonid rituaalide salvestamiseks ja ka info vahendamiseks erinevate külade vahel. Õppisid ära raadiosaatjatega töötama. Lõid isegi omakeelse raadiovõrgustiku. Samuti hakkasid koguma antropoloogide ja ajakirjanike poolt tehtud fotosid ja helisalvestisi, rajasid nii-öelda arhiivi. Nägid vajadust jäädvustada oma kultuuri audiovisuaalselt
annaabi.ee 
