loodusnähtusi, see tulenes piiratud teadmistest. Nad arvasid, et on nähtamatud ja iseseisvalt tegutsevad elujõud, läbi mille seletasid nad sündi, surma, haiguseid, und ja unenägusid. Vaim, üks vanimaid ja huvitavamaid mõisteid, tähendas tavaliselt hinge, mis elustas nii inimest kui ka muid looduskehasid (hing oli kõigel- päikesel, kividel, loomdel, lindudel, taimedel, veel, tuulel; kasutusel olid väljendid metsavaim, vetevaim jt.). Eesti rahvakeeles on kaitsevaimuna kasutusel nimetused jumal (tähendus pole selge) ja haldjas. Varem tähendas jumal vanadel eestlastel taevavaimu ja veelgi varem hingestatud taevast.(Loorits, 1932). Mida tähtsamale kohale tõusis rahva elus põllutöö, seda enam hakati taotlema haldjate poolehoidu, kellest arvati olenevat viljasaak. Erilise koha omandasid viljahaldjas Peko, Lõuna-Eesti viljakushaldjas Tõnn, äikesevihmahaldjas Pikker või Kõu, majahaldjas Taara, taevahaldjas Jumal jt
või ühelt nägemuselt teisele või ühe universumi üleminekut teiseks. Kahe näoga Januse üks nägu vaatas minevikku, teine tulevikku. Janust austati saagikoristuse ja külvi alguses, samuti abiellumise, sünni ja muude alguste puhul. Ta esindas vaheastet barbaarsuse ja tsivilisatsiooni, maa ja linna ning noorukiea ja täiskasvanuea vahel. Janus oli olemas enne Saturnust ja Jupiteri. Teda austati iga ukse või värava kaitsevaimuna. Arvati, et ta avab ja suleb kõiki väravaid, põhiliselt sümboolselt.Palvetes ja ohverduste puhul pöörduti Januse poole enne kõiki teisi jumalusi. Janus oli kõikide põlluharijate ning kõikide avajate ja sulgejate hoidja ja kaitsja. Ta olevat olnud pärit Kreekast Tessaaliast ning olnud koos Camesega Latiumis kuningas. Neil oli palju lapsi, kellest üks oli Tiberinus. Janusel ja tema hilisemal abikaasal Juturnal oli poeg Fontus. Ka Jana oli Januse abikaasa
Eestis on arvatud, et seen ei kasva enam, kui inimese silm on teda näinud. Sama uskumuse pärast on öeldud ka, et metsast tuleb ära korjata ka väikesed seened nagunii nad enam suuremaks ei kasva. Urvastes leiti, et peab olema seenesilma, muidu võid käia kogu metsa läbi, aga midagi ei leia. Selle all mõeldi, et inimesel peab olema ühendus metshaldjate ja metsavaimuga. Kosel arvati, et metsas seeni korjates ei tohi laulda, sest siis lähevad seened mättasse tagasi. Seente kaitsevaimuna on tuntud Seene-Senni. Metsast tulnud seeneliselt küsiti, kas Seene-Senni seekord ka seenelist õnnistas. Usuti, et välk külvab seeni. 2. Loomariik Imetajad 1.Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) 38 Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema selja karvad on oranzid. Eestis eelistab ta elupaigana metsatukkasid. Rebane toitub peamiselt närilistest. Ta on ettevaatlik ja oskab
Nii juhtus ka Piiblist tuntud 'Joonaga. Erilised suhted on meremeestel olnud loomade ja müütiliste olenditega. Vanad kreeklased tegid oma laevaninadele delfiinipäid kujutava maalingu, uskudes nii delfiinide omadusi kanduvat üle laevadele. Viikingite laevade (drakkarite; 'viikingilaev) hirmu äratavad draakonipead pidid vaenlastes tekitama hirmu ja õudust. Veel 19. saj. löödi kurjade vaimude peletamiseks grootmasti mõni hobuse kabjanael või naelutati sinna hobuseraud. Hobune laeva kaitsevaimuna pärineb foiniiklastelt, kes oma laevade vööre kaunistasid puust nikerdatud hobusepeadega. Hiljemgi on laeva isikustatud hobusena (laev = laineratsu). Et laev oleks kiire ja kergelt juhitav, naelutati kliiverpoomile mõõkkala mõõk (ka hai uimed või albatrossi tiivad), masti hai uimed ja ahtrisse saba. Heaks endeks olid laeva saatvad delfiinid, keda arvati ligi meelitavat meremeeste laulud ja pillimäng; haide nägemine seevastu
annaabi.ee 
